Repliik: Reform pisaraid ei usu

 (80)
Vilja Kiisler
Foto: DELFI

Rahvale meeldimiseks on poliitikutele kõik vahendid head ja Reformierakonnale eriti. Millega võiks ühele naisvalijale kindlamini hinge pugeda kui naistepäeval ulatatud lilleõiega? Sosista talle veel kõrva, et oravad tegid ju emapalga, ja hääl on samahästi kui käes.

Seal, kus loidavad emotsioonid, loojub mõistus. Tegelikult sobib naistepäeva tähistamine paduparempoolsele Reformierakonnale sama hästi kui Juku-Kalle Raid presidendi vastuvõtule või avalik-õiguslikku televisiooni. Sest kellele me säärase päeva olemasolu võlgneme? Lubage meelde tuletada: ikka saksa revolutsionääridele Rosa Luxemburgile ja Clara Zetkinile, vahvatele juudi naistele, keda maailm tunneb vasakpoolsuse säravaimate esindajatena. Mismoodi kavatsevad oravad ennast nende naiste üritusega seostada?

Nojah, ilmselt mitte kuidagi. Aga vaevalt olen mina ainus, kelle jaoks naistepäev assotsieerub eelkõige kangelasliku nõukogude naisega, kes tegi karjääri lihttöölisest tehase direktoriks ja siis — nagu nõukogude muinasjutule kohane — leidis viimaks otsekui preemiaks hea töö eest neljakümnenda eluaasta künnise ületanuna ka armastuse, kuldsete kätega luksepa, ehtsa alfaisase. Nõnda, nagu see käib filmis “Moskva pisaraid ei usu”.

Vaevalt kardavad oravad uute Rosade ja Clarade sirgumist siinmail, sest vasakmõte on Eestis praegu täiesti tõsiseltvõetavamatu. Aga ajad võivad muutuda: peagi saab täiskasvanuks põlvkond, kes pole N Liidus elanud — kes pole eales midagi kuulnud ei Zoja Kosmodemjanskajast ega Pavlik Morozovist, kes minu lapsepõlves olid populaarsemad kui Punamütsike ja Lumivalgeke. Just need laulva revolutsiooni lapsed võivad taas innustuda Rosast ja Clarast.

Praegu veel aga võivad eesti poliitikud eesotsas oravatega südamerahus publikuga flirtida, hellitades naistepäeva riiklikuks pühaks kuulutamise mõtet. Sest tegelikult pole naised üldse mingi teema ning poliitika käib meeste reeglite järgi. Seda hoolimata Ojulandide ja Pentuste blondidest peadest.