Repliik: Rahvuslusest jalgpalli taustal

Venemaa-Rootsi jalgpallilahingu eel jäi silma tribüünil lehvinud hiigelkangas, millel ilutses Peeter I. No muidugi — vastas on ju Rootsi, algab Põhjasõda. Anakronismina tundub muidugi sinna juurde kõlama hakkav Nõukogude hümn. Tänapäeva venelase teadvuses liitub see aga kõik ühte suurriigi-ihaluse roosasse uttu. Pealegi — rootslased said taas lüüa.

Nagu venelased, pole ka türklased õieti Euroopa klubis. Euroopa Liitu neid eriti ei taheta ja tegelikult on asi ju ka geograafiliselt kahtlane. Ometi leidub türklasi igas enesest lugupidavas Lääne-Euroopa linnas ja nemad juba oma identiteeti ei kaota.

Tragikoomiline oli vaadata Hakan Yakini Šveitsi koondise särgis poolkogemata porilombis peatunud palli Türgi väravasse toksamas. Teised Zürichi/Baseli/Berni/Genfi türklased ei pidanud sel õhtul sooje tundeid Türgi vastu varjama.

Hollandi meedias kirjutati: Boulahrouz ja Afellay astuvad Gulliti ja Rijkaardi jälgedes. Milles seisneb paralleel peale selle, et ühegi puhul neist pole tegemist just kõige puhtama germaani verega meestega?

Selgub, et mängus Rumeenia vastu astus esimest korda oranžis särgis korraga väljakule kaks marokolast — Khalid Boulahrouz ja Ibrahim Afellay. 1981. aastal said aga esimest korda koos väljakule surinamlased Ruud Gullit ja Frank Rijkaard. Viimased kaks on aga vähemalt allakirjutanu jaoks koos praeguse peatreeneri Marco van Basteniga Hollandi jalgpalli sümbolid.

Ei saa muidugi üle Saksa koondises mängivatest poolakatest. Lukas Podolski keeldus Miroslav Klose söödust Poola vastu löödud väravate üle rõõmustamast. Ei kujuta ette, kelle südamesse see tee viib. Kas hakkavad sakslased rohkem lugu pidama jalgpallurist, kel Poola südames? Kas annavad poolakad suuremeelselt andeks „välispoolaka” oma võrku löödud väravad?

Siia vastu saab seada suure patriotismi ja kohati ka natsionalismi poolest tuntud Horvaatia. Koondises näeme sujuvat saksa keelt rääkivaid Berliinis sündinud vendi Niko ja Robert Kovačit ning Šveitsi noortekoondises mänginud, kuid täiskasvanuna oma sõnul südame järgi Horvaatia valinud Ivan Rakitići. Nojah, möönan, Austria koondises mängis keegi Ivica Vastić.

Seni suurim häving tabas aga enne finaalturniiri üheks favoriidiks peetud Prantsusmaad. Meeskond, kus „pärismaalased” on armetusse vähemusse jäänud oli seekord ümmargune null. Enne turniiri superstaarideks ja uuteks Zidane’ideks nimetatud põhja-aafriklased jäid nähtamatuks. Lõunapoolsema Aafrika pojad suutsid aga pärast mängu omavahel nokkapidi kokku minna.

Vaadates (Lääne-)Euroopa riikide rahvastikku, võib oletada, et võõrapärased näojooned tuttavate riikide esindusdressides ei muutu harvemaks nähtuseks, vaid pigem saavad reegliks. Nii nagu kaotasid klubid nn Bosmani seaduse tõttu oma rahvusliku näo, võib sama saatus tabada ka rahvuskoondisi.

Loodan tõsiselt, et eksin rängalt.