Repliik: President õppigu vene keelt

Presidendipaar annab meile eeskuju: nii Toomas Hendrik Ilves kui ka Evelin Ilves on taas alustamas õpinguid. Elukestev õpe, see moto võiks innustada igaüht. Mõnevõrra võiks küsimusi tekitada ainult see, kas alustatud õpingud on ka n-ö meie kõigi huvides.

Sest seda presidendipaari puhul ju eeldada tahaks, seda enam, et õpingute eest ei tasu president omast taskust ja ühe tunni hind on soolane: 878 krooni tunnis. Kui Evelin T. H. I.-ga oma uuesti õppimamineku soovi arutas, vastas aga viimane: õpi seda, mis sind huvitab, ükskõik kui ebapraktiline see ka ei ole. Samast paistab lähtuvat ka T. H. I. ise, kui alustab prantsuse keele õpinguid.

Presidendi ametlikus eluloos seisab, et ta oskab eesti, inglise, saksa ja hispaania keelt. Brüsseli-tausta põhjal võiks ju arvata, et igapäevane prantsus on presidendil suus niigi, aga selgub, et nii see pole. Ent kas prantsuse keele oskamine teeb T. H. I.-st parema presidendi? Pigem valmistab see hoopis ette tema naasmist Brüsseli koridoridesse pärast presidentuuri lõppu — ei usu, et ta teiseks ametiajaks kandideerib, tüdimust ja tülpimust on märgata algusest peale.

Hoopis rohkem tulu nüüd ja kohe oleks vene keelest. Olles suuresti osutunud siinse venekeelse kogukonna eestkõnelejaks, võiks eeldada, et ta suudab siinsete venelastega ka endi keeles suhelda. Kuigi vene ajakirjandusest tõlgib ja refereerib meeskond talle vajalikud asjad ilmselt ära, oleks vene keelest suuresti kasu ka suure idanaabriga suhtlemisel. Aga eelkõige: maal, kus venelasi elab nii palju, võiks president küll vene keelt osata.

Praegu jääb mulje, et T. H. I. kindlustab maksumaksja rahakoti arvel pigem oma tulevast karjääri, mitte ei lähtu niivõrd selle riigi huvidest, mida ta parasjagu oma ameti poolest esindab. Iseenesest pole tulevikule mõtlemises midagi halba, aga meie huvides on siiski, et T. H. I. võiks kogu oma tarkust kasutada juba president olles.