Repliik: Pappide pealetung

 (450)
Vilja Kiisler
Foto: DELFI

Kuigi riigikirikut meil pole ja kehtib usuvabadus, on luteri kirik ikka olnud eelistatud seisundis. Nüüd võib siis raporteerida oluliselt võidust meie usuleiges Eestis: luterlikud teenistused hakkavad toimuvad ka vene keeles.

Uudises seisab, et aktuaalseks muutus venekeelsete luteri teenistuse korraldamine pärast aprillirahutusi. Sellega on tegelikult öeldud, et algatuse taga seisab Eesti riik, mille juhtidele on ju ikka meeldinud end vähemasti jõulude ajal pühakojas näitamas käia. Religiooniga on flirtinud nii taasiseseisvunud Eesti presidendid kui ka peaministrid, olgu nad endised kommunistid või mitte, vähematest võimumeestest rääkimata.

Eks ole see ajaloos ikka nii olnud, et sõdade käigus tõmmati vaenlase pühakoda maha ja ehitati oma asemele. Meil proovitakse siis “tsiviliseeritumalt” — pakume neile “meie” usku “nende” keeles, äkki lähevad liimile ja kodunevad ära. Venekeelsete luterlaste osa on aga tegelikult ikka imetilluke ning venekeelse teenistuse olemasolu pärast vaevalt nüüd keegi õigeusku luterluse vastu vahetab.

Aga on muudki raporteerida: uuest aastast hakkavad politseiprefektuuride juures teenima vaimulikud. Muu hulgas hakkavad kaplanid politseinikele kristluse algtõdesid selgitama. Ei-ei, ärge saage valesti aru, ega kedagi usku ei pöörata, rahustab peakaplan. Kaitsevägi aga palvetab juba niikuinii nagu üks mees — need, kes ei taha, peavad palvetamist teesklema, nagu viimati õpetas kaitseminister Aaviksoo. Koolileiva pühitsemist ärme hakka parem meelde tuletamagi.

Hea on, kui tolerantsem rahvas laseb usumeeste jutul mööda külge maha joosta ja mõtleb: “Laula, laula, pappi.” Aga kes selle tsitaadi tõelist sisu ja päritolu teab, sellele võib pähe tulla mõte, et riigipoolne hiiliv ja salalik kristianiseerimine hingeabi egiidi all ei pruugi alati üksnes rahumeelse irooniaga piirduda.