Kui valijameeste hääled kokku loeti ning selgus, et samaks õhtuks endale teatripiletid varunud Rüütel saab järgmiseks riigipeaks, kõlas saalis jahmatusest hõre aplaus. Vastaskandidaadi pooldajate näod vajusid virilaks, osal meestel olid lausa silmad märjad. Mart Laar tõmbas ei tea kust Rüütli õnnitlemiseks välja kimbu punaseid nelke. Üks naisajakirjanik nuttis lausa suure häälega, et mis nüüd saab.

Aga midagi ei saanud! Kahtedel eelmisel valimistel Lennart Merile alla vanduma pidanud maamehelikult aeglase mõtlemisega ning ütlemisega Rüütel tüüris end kiiresti kogu Eesti presidendiks, rääkides üha kreenis ühiskonnast ning kahest Eestist. Ning ehkki suur ettevalmistustöö oli tehtud juba enne Rüütli saamist presidendiks, astus Eesti nimelt tema ametiajal NATO-sse ja Euroopa Liitu.

Nalja sai kah. Unustamatuks on kujunenud sellised pärlid nagu „On tänapäeva tõsiasi, et inimesed reisivad suurel kiirusel ja hulgakaupa“ ning parasiitväljend „Siiski, ma lisaksin siia veel ühe mõtte”. Ka olevat Rüütel ajakirjaniku küsimusele, millele ta täna hommikul ärgates mõtles, mõtlikul toonil vastanud: “Jah, tõepoolest, ma pean märkima, et ma täna hommikul ärkasin.” Samas laadis muhedusi lennutab ta edasi „Pehmetes ja karvastes“ Lennart Meri ja Konstantin Pätsi seltsis.

2006. aasta presidendivalimistel üritas Rüütel teiseks ametiajaks Kadriorgu jääda, olles end eelnevalt alandanud KeRa pakti garandiks, ent sai endast pea veerand sajandit noorema Toomas Hendrik Ilvese käest lüüa. Paraku pole Ilves, kellest loodeti Lennart Meri mantlipärijat, ennast Rüütlist kuigivõrd osavama kõnemehe — ega ka suurema riigimehena — ilmutanud.

Kadestamisväärselt suurepärases füüsilises vormis Rüütel on veel nüüdki ühiskondlikult aktiivne, töötab ÜRO eksperdina ning käis hiljuti nõustamas Ukraina poliitikuid reformide tegemisel ja kodanikuühiskonna kujundamisel. Tal on oma kindel ja väärikas koht meie lähiajaloos, mis aga juba sünniaasta tõttu ei saagi olla lihtsalt ja üheselt määratletav.