USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, Türgi, Albaania ja Afganistan on Kosovot juba tunnustanud, Kosovot enda osaks pidav Serbia ja viimase liitlane Venemaa on kindlalt vastu. Vastu on ka mõningad Euroopa Liidu riigid, sest neil endil, eriti Hispaanial, pole kodus lood separatismiga just kõige paremad. Eesti on Kosovo iseseisvuse tunnustamist pidanud vormistamise küsimuseks, aga see pole takistanud meie avalikkust kaasa minemast diskussiooniga Kosovo iseseisvumise tagajärgedest.

Esmalt, väidetakse, on tegu pretsedendiga, mis avab Pandora laeka paljudes muudes separatistlikes piirkondades, nagu Abhaasia, Lõuna-Osseetia — mõne arvates ka siinsel Ida-Virumaal. Teised jälle küsivad, miks peaks Euroopas olema kaks Albaaniat. Kolmandatele on probleemiks, et albaanlased on oma usutunnistuse poolest moslemid, mis teeb Kosovost islamiriigi. Ja eks küsimärke leiaks veelgi.

Kõik need arvamused võivad olla õiged, kuid kindlasti on nad vaieldavad. Esiteks on iga regioon omanäoline ja Kosovo põhjal ei saa kaugeleulatuvaid järeldusi teha. Teiseks, võib-olla oleks „kahe Albaania“ ühendamine tõesti veelgi parem variant olnud. Kolmandaks, juba pikemat aega usuasjus üsna leiged albaanlased ei ole tegelikult Euroopa „islamiprobleemi“ osa: rindejoontest võib rääkida nende riikide puhul, kus mõningates linnaosades riigivõim ei kehti.

Tundub, et seoses Kosovoga keskendutakse liigselt ajaloo ja rahvusvahelise õiguse nüansside tõlgendamisele ning unustatakse ära kõige tähtsam. See, miks Kosovo albaanlased end ikkagi iseseisvaks kuulutasid. Nad tahavad lihtsalt ära Serbiast — riigist, kus neid on süstemaatiliselt tapetud ja taga kiusatud. Riigist, mis räägib „kompromissist“ ainult seetõttu, et NATO lennukid pea kohal tiirutavad.

Seda, mida Serbia „kompromissi“ all tegelikult mõtleb, saime jälgida terve eelmise aastakümne nii Sloveenia, Horvaatia, Bosnia kui ka selle sama Kosovo näitel. Ühist kodu lihtsalt ei ole võimalik jagada riigiga, kelle jaoks on rahvuste vahel tekkinud probleemide lahenduseks genotsiid, pommirahe ja massivägistamised ning kelle jaoks sõna „dialoog“ tähendab isanda ja teenri vestlust.

Selle tegeliku lahkulöömise põhjuse pärast peakski Kosovo albaanlasi toetama. Ülejäänud argumendid osutuvad paraku rahvusvahelist õigust tõlgendavaks mõttegümnastikaks. Ka lääneriigid võiksid rohkem lähtuda sellest, mida nad ise peavad õiglaseks, mitte niivõrd sellest, milline samm või tegu kedagi ärritada võib. Objektiivsust rahvusvahelistes suhetes nagunii ei ole ning mõnes küsimuses on kompromiss üleüldse ainult illusioon, kui mitte lihtsalt venitamistaktika. Poliitiliselt korrektse venitamise tõttu on lähiminevikus Balkanil juba piisavalt inimesi surma saanud.