Repliik: Nõukaaeg kestab meie südameis

Kui eestikeelseid uudiseid satuks lugema mõni kauge maa esindaja, kes Eestimaa elust suuremat ei tea, siis arvaks ta ilmselt, et tegemist on alles äsja nõukogude okupatsiooni ikkest vabanenud riigiga.

Sest mis on põhiteemad? Nõukogude Liidu kangelast süüdistatakse küüditamises ja ta arutab meedia vahendusel, kas jõuab enne süüdimõistmist ära surra või mitte. Kapo avalikustab KGB-laste nimesid, mille seast ajakirjandus otsib praeguses avalikus elus tegevaid. Natsikütt teatab järjekordselt, et Eestist on saanud natsikriminaalide lemmikpaik, ning õpetab, kuidas natsidega tegelikult toimima peab.

Isegi suure kirjaniku lahkumine omandab poliitilise värvingu: sellal kui president kõneleb temast kui üle aegade ulatuvast lõimekandjast ning kõik kõnelejad rõhutavad tema sirgeselgsust okupatsiooniaastatel, jätab endisest tippkommunistist ekspresident matustele minemata (kas ikka uskuda, et põhjuseks oli nohu?). Minemata jätab ka pronkssõduri teisaldamise vastu olnud suurpartei juht, kes paistab ühtlasi silma sellega, et ei käi kunagi presidendi vastuvõttudel.

Samas valmistub riik tähistama oma 90. sünnipäeva. Juba peoaasta avaüritus põhjustab mäletatavasti paksu verd: mees, kes omal ajal kuulutas, et ükskord me võidame niikuinii, jääb peole kutsumata, küll aga on kohal interrinde esindaja. Ja viimaks: eks ole ju ühe tuntud okupatsioonisümboli teisaldamisest möödas ka alles napilt kaheksa kuud.

Aga taasiseseisvumisest ei ole möödas aasta või paar, nagu uudisvoo jälgija arvata võiks, vaid kuusteist aastat. Kui suureurooplane meie suunas kulmu kergitab ja kasutab sõnaühendit “endine Nõukogude Liit”, siis me solvume. Kas teil häbi ei ole, me oleme NATO-s, me oleme Euroopa Liidus! Ent selle asemel, et mõelda tulevikule, songime üha minevikus. Sedagi aralt ja leigelt, söandamata suid päriselt puhtaks rääkida — nagu kestaks nõukaaeg ikka veel.