Hea seegi, et Oti näopilt plakatil on seni puhas ja sodimata, vähemalt mina oma tööteel pole määrdunud näoga Otti näinud. Küll olen aga kohanud nii väljatorgatud silmadega kui ka Hitleri vuntsidega Andrus Ansipit, mustade hammastega Maret Maripuud ning tatikollidega Jürgen Ligi.
Mina ei tea, kes peaks selle eest hoolitsema, et kalli raha eest mööda linna laiali kleebitud plakatid ikka sündsad välja näeksid, kui mõni imbetsill huumorit otsustab teha. Või mis huumor — kui ikka ühel plakatil on peaministrile Taaveti märk otsaette soditud ning tema kõrval poseerivale parteikaaslasele Sergei Ivanovile näkku kirjutatud „iuda“, siis pole see sugugi naljakas. Pigem kuulub kaitsepolitsei kompetentsi.
Nendel, kes on oma pildi bussipeatustesse klaasi vahele saanud (enamasti keskerakondlastel), on muidugi kergem — asi see siis pole klaas üle nühkida, et Jüri Ratase markeriga soditud habemetüügas ära ajada või Savisaar Pipi tedretäppidest vabastada.
Järsku peaks noorparteilased või muidujüngrid pidevalt mööda linna leekima ja oma lemmikute plakatitel silma peal hoidma, nii et koledaks soditud poliitikamehed ja -naised ei peaks endale ja oma parteile häbi tegema? Või teevadki nad niimoodi, aga kõikjale ei jõua?
Vihjetelefon oleks ka hea mõte. Sinna saaks ühtlasi teatada, kui kusagil on vigases riigikeeles valimispropagandat silmatud. Näiteks bussiakendelt, Tatjana Muravjova kakskeelsetelt plakatitelt saame teada, et Reformierakond kindlustab igale lapsele lasteaiakoht ning et eakad vajavad väärikat pensioni, mitte kerjuslikku vanaduspõlve.