Ja korraga said laulusõnad hoopis teise tähenduse. Kuriteokaaslased, jah, seda me oleme — ühed vene keeles kõnelevate venelaste nördimust alahinnates, teised oma nördimuse sihitusse märatsemisse rüütades.

Kui viimase 15 aasta jooksul oleks keeruline sõna ´integratsioon´ peale tähenärijate lõugade lõksutamise ka tegudeks saanud, poleks idanaaber saanud meie muukeelset elanikkonda nii alatult ümber sõrme keerata ja teha okupatsioonisümbolist vene hinge identiteeditähist. Meile maksab kätte meie enda uhkus. Hoiatusi selle kohta, et venekeelne elanikkond elab täiesti teises maailmas, on kõlanud küll ja rohkemgi veel.

Ja teisalt: mis õigusega laseb mõistusega eestimaalane, ükskõik, mis keeles ta ka kodus räägib, terroristliku režiimi vägede sümbolist identiteeditähise kujuneda? Nõukogude võimul polnud rahvust, punase jubeduse all kannatas kogu selle alla heidetud rahvas, kõige rohkem just venelased. Miks siis aga lasevad haritud, eesti keelt paljudest eestlastest isegi paremini valdavad inimesed end hullutada Putin-jugendi našistidel?

Jutt ainuma eneseteadvuse sümboli rüvetusest on üsna sisutühi. On ju üks teine ajalooline ja traditsiooniline vene hinge sümbol Tallinnas, mille jalamile kogunevad inimesed näitama oma armastust elu ees — Russalka. Millal on keegi näinud armunud paare Aljoša ees kokku saamas, pulmalisi fotograafidele poseerimas või väikseid lapsi monumendi jalamil mängimas?

Aitab, tahaks öelda. Aitab laamendamistest, kitsarinnalisusest, solvumistest ja kõõrdi pilkudest. Kuritegu on tehtud, õppigem nüüd olema koostööpartnerid.

Me ei jõua kuigi kaugele, lärmates, et enne õppige eesti keel selgeks. Väga paljud laamendajad rääkisid ilusas eesti keeles. Vaja on viimaks sõnadest tegudeks teha see, mida peaminister Andrus Ansip lausus viimasel valitsuse pressikonverentsil: „Kõik Eestimaa elanikud on Eestile väga vajalikud ja siin selles riigis peame edaspidi kõik sõbralikult ja üksmeelselt koos elama.”