Repliik: Kohus paitab aprillimässajaid

Aprillimässust on möödas peaaegu aasta ja seoses rahutustega algatatud kohtuprotsessidest on rõhuv enamik lõppenud. Tuleb nentida, et hoolimata esialgsest otsustavast retoorikast lõppes see kõik samahästi kui eikuidagi.

Sest kuidas teisiti suhtuda karistustesse, mis suuremale osale lõhkujatele-laamendajatele määrati — rahatrahv või tingimisi vangla. Tõsi, mõni mees pisteti ka päriselt pokri, kuid nende puhul oli valdavalt tegemist juba varem karistatutega.

Läinud aasta ärevas aprilliõhus oli kõik teisiti. Peaminister Andrus Ansip rääkis, et ei maksa oma noort elu alustada viieaastase vanglakaristusega. President Toomas Hendrik Ilves teatas, et rüüstajad tabatakse, nende süü tõendatakse, neid karistatakse kiiresti ja karmilt. Tagantjärele võib siseminister Pihl vaid heameelest käsi hõõruda, sest tema ei lubanud midagi.

Siiani pole karme karistusi kuskilt näha, kuid lootus ei ole lõplikult kustunud — kohtuotsus mässu korraldajate asjus on veel tulemata. Selle protsessi senine käik ja kohtualuste silmapaistev ülbus just eriti lootusrikkaks ei tee. Ametnikud räägivad, et ei saa ikka üldist karistuspraktikat muuta ja reaalsed karistused vastavad analoogiliste tegude tavakaristustele. Seega said märatsejad selge signaali — võib teha küll, pole hullu midagi.

Karistused on just sellised, et kui just riigiametisse või turvameheks tööle ei taha minna, ei too need kaasa mingeid piiranguid. Tingimisi karistus ei muuda põhimõtteliselt midagi ja eks rahatrahvi saab pikapeale vaikselt ära maksta. Tuttavate ringkonnas ollakse nüüd „tehtud mehed“, sest julgeti „reaalselt“ „oma õigusi kaitsta“.