Jutt käib Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku soovist narkomaanide ja alkohoolikute raviks mõeldud Wismari haigla kirikule kuuluvast hoonest välja suitsetada, sest hoone ei too praegu asukohale vastavat tulu. Mulle on täiesti arusaamatu, et kirik ajab taga võimalikult suurt kasumit. Siiani olen efektiivsust, kasumit, optimeerimist ja muid selliseid toredaid majandusterminid pidanud eraettevõtluse pärusmaaks.

Kindlasti on kirikul mõtteid, mida kinnistu müügist soovitava rahaga, väidetavalt 45 miljoni krooniga peale tahetakse hakata. Kahtlemata on paljud kirikuhooned väga kehvas olukorras ja paljud vajavad näiteks uut katust. Kuid kas mõned katused ja remondid kaaluvad üles haigla tegevuse?

Jah, Wismari haigla on erahaigla, kuid seal tegeletakse siiski sotsiaalselt väga oluliste probleemide lahendamisega. Seal võidetakse inimesi tagasi normaalsele elule, püütakse neile anda võimalus parandada oma elukvaliteeti. Seega tundub mulle, et tegemist on kirikuga põhimõtteliselt sama rida ajava organisatsiooniga. Kas kirik näeb konkurenti?

EELK aga tekitab ühiskonnas pingeid juurde. Nõmme elanikud juba on tagajalgadele aetud, sest Wismari haigla soovis kolida just sinna. Palju lihtsam oleks ühiskonnal leppida juba tegutseva asutuse paigalejäämisega, selle asemel et põhjustada uutes inimestes võib-olla isegi põhjendatud hirmutunnet oma elukeskkonna turvalisuse halvenemise pärast. Kui aga ükski Tallinna linnaosa ei anna haiglale tegutsemisluba oma piirkonnas, mis siis saab? Kas selle valdkonna ravi pakkumine Tallinnas lõpeb?

Kirikute mittesakraalne kinnisvara on aegade jooksul tekkinud eelkõige annetuste ja päranduste kaudu. Inimesed, kes on oma maise vara kirikule pärandanud, ootavad ikka seda, et kirik kasutaks seda inimeste aitamiseks. Praegu aga ajab kirik taga ainult maksimaalset kasumit, ja see on inetu. Kui eesmärk on kirikute katuste remontimine, siis tekib mul küsimus, kas rahavahetajad on templis tagasi. Paistab, et neil on soov investeerida oma töötingimuste parandamisse.