Repliik: Kellele kuulub ETV arhiiv?

Verisulis rahvusringhääling on algatanud — vähemasti esmapilgul — tänuväärse ettevõtmise: teha nii suurele kui ka väikesele televaatajale kättesaadavaks ETV arhiivi kõige armastatumad osad. Siiski tekib küsimusi.

Iga kord enne ja pärast lastesaateid reklaamitakse jõuliselt ETV poes müüdavaid lastesaadete DVD-sid. Kuni mu lapsed saatereklaamil ja tootereklaamil veel vahet ei teinud, kuulsin ma iga DVD-reklaami peale küsimust: emme, tahan seda saadet vaadata, millal see tuleb? Suur oli pettumus, kui selgus, et ei tulegi. Tuleb DVD osta, siis saab vaadata.

Ja muidugi lapsevanemad ostavad. Otse loomulikult. Sest oleks nii kahju, kui mõni laps peab üles kasvama ilma “Mõmmi ja aabitsata” või “Hunt Kriimsilmata”. Sest kuigi tihti neid arhiivi kullafondi kuuluvaid saateid ju ekraanil näha ei ole ning tõenäosus, et osal lastel need head saated õiges vanuses nägemata jäävad, on ikka väga suur.

Tegelikult tundub mulle isegi, et neid häid lastesaateid näidatakse sihilikult eriti harva. Küllap teavad teletegijadki seda, et erinevalt täiskasvanust meeldib lastele kordumine ja kordamine, nemad ei tüdine ära. Aga kui näidata sagedamini, siis on ju jälle ei osteta nii palju. See oleks ärile kahjulik.

Sest ega muuks kui äriks seda ju nimetada ei saa. Saadet ennast ei näita, aga lapsel ajame suu vett jooksma küll. Usutavasti ostetakse palju ka omaaegseid telelavastusi — need on unikaalsed, enam ei tehta selliseid — ja armastatud eesti filme. Olgu kohe öeldud: ma ei soovi sugugi selle äri ärakaotamist, sest siis poleks mul ju mingit võimalust oma lastele neid toredaid asju näidata. Aga täiesti enesestmõistetavaks ei saa seda ju ka pidada.

Sest eks kuulu ju ETV arhiiv natuke meile kõigile, maksumaksjatele, kelle raha eest on see suurepärane varasalv ju loodudki. Aga praegu võib ju öelda, et rahvusringhääling müüb meile meie endi raha eest valmistatud saateid — nagu tõelisele ärimehele omane, omahinnast kõvasti kallimalt.