Repliik: Kas me sellist riiki tahtsimegi?

Kui sai teatavaks, et Tallinn lõpetab lepingu Ühisteenustega, algas kommentaarides sapine parastamine: jess, saame jänest sõita! Paras neile kontrolöridele, paras linnale, paras riigile.

Alles hiljuti oli kuulda, et roolijoodikutelt ei saa enam joobe tuvastamiseks vajalikku vereproovi võtta, sest haiglatel pole selleks õigusi. Õiguslikke auke on ilmnenud valesti parkijate trahvimisel. On tavaline, et trahvi pälvinud tegelane käkerdab trahvipaberi kohe pärast kättesaamist sealsamas kokku ja viskab prügikasti.

Turvafirmad võitlevad päevast päeva poes süüdimatult neile näkku irvitavate poevarastega, kes tõttavad kas või kohe pärast vahelejäämist kohe jälle oma taskuid täitma. Sest seaduse kohaselt on alla tuhande krooni jääva kahju põhjustamine kõigest väärtegu. Turvafirmadel pole õigust roolijoodikuid rajalt maha võtta, politsei saabumine aga võtab sageli kaua aega.

Meil kiretakse ülbelt, et tasuta parkida peab saama, ei austata kehtivat liikluseeskirja, istutakse süüdimatult purjus peaga rooli ja peetakse ühissõidukis ilma piletita sõitmist endastmõistetavaks. Millegipärast käitutakse välismaal viibides aga hoopis teistmoodi. Seal maksab eestlane korralikult parkimistasu ja ühistranspordis komposteeritakse kuulekalt pileteid.

Huvitav, miks me kodumaal end korralikult üleval pidada ei oska, vaid laias kaares riigile pähe laseme? Paistab paraku, et riik ise soodustab sellist käitumist — ja kaotab nõnda kodanike silmis järjest oma väärtust. Ühisteenuste pretsedent näitab, et leitud seaduseaugu kiire lappimise asemel laseb riik vastutustundetult tekkida õiguslikul vaakumil.

Mõtlikuks tegi, kui viimati Belgradis taksojuhilt kuulsin, et ta teab Eestit küll — see on maa, kus on erakordselt palju enesetappe. Vaat siis welcome to Estonia. Peale selle paistame Euroopas riigina, kus võib ühissõidukites tasuta sõita, autoga purjuspäi kimada ja poest süüdimatult varastada. Kas me sellist Eesti tahtsimegi?