Repliik: Kaotajate valu ja viha

 (106)
Vilja Kiisler
Foto: DELFI

Kuigi Edgar Savisaar kuulutab üha, kuidas Keskerakonna ideed võitsid, tuleb tal ikkagi tunnistada valimiskaotust. Sama lugu Rahvaliiduga. Ent kaotada ei mõista mehisel kombel ei Savisaar ega Reiljan. Esimene laseb teistel enda eest räusata, teine süüdistab kõike ja kõike — peale iseenda muidugi.

Savisaar pages valimispeolt tagauksi kasutades ja pole pärast seda enam avalikkusele näole andnud. Nagu ikka sellistel puhkudel. Keskparteilane Seppik ähvardab aga loodavat kolmikliitu, et kui neid tõesti opositsiooni jäetakse, siis on Keskerakonna käsutuses vahendeid, millega oravad näost kaameks hirmutada. Väga riigimehelik, kas pole?

Villu Reiljan aga on minetanud igasuguse mõõdutunde, kõneldes tumedatest jõududest, mis on püüdnud Rahvaliitu maa pealt ära kaotada, aga nemad, näe, on ikka elus, ja pääsesid koguni riigikokku. Eriti suur süüdlane on Reiljani silmis ajakirjandus. Kuigi ta formaalselt möönab, et ka tema ise võib olla vigu teinud, ei lähe jutt ja miimika kohe üldse kokku. Reiljanile tundub, et talle tehakse ülekohut ja kõik on süüdi, ainult tema ise on õige mees.

Kurb on vaadata, kuidas nii kaua poliitikas olnud mees nagu Reiljan meelekibedusele voli annab ja väärikalt lahkuda ei oska. Väärika lahkumise aja on ta ausalt öeldes küll juba ammugi mööda lasknud.

Mis aga Keskerakonnasse puutub, siis pole kahtlust, et nad kasutavad kõiki võimalikke hoobasid, et ikkagi valitsusse pääseda. Kui ähvardamine ei aita, siis võidakse vahelduseks proovida ennast teistmoodi, alandlikumalt pakkuda.