Repliik: Kahju Rahvaliidust!

 (59)

Pärast seda, kui president Arnold Rüütlit mullu septembriks uuesti riigipeaks ei valitud, läksid kõik julgust ja väge täis — ja kus kukkusid tümitama. Küll Rüütli kodupartei juhti Villu Reiljanit, küll põllumajandusminister Ester Tuiksood. Ei kõlvanud enam Villu naljad ja ministriproua kleit oli kole.

Siis puhkes veel maaparseldamise skandaal, piitsa said nii Villu alluvad kui Villu ise. Riigikogu valimistel läks ka erakordselt nadilt ning endist võimuparteid esindab nüüd Toompeal käputäis rahvaliitlasi. Solvunult astus Villu parteijuhi toolilt maha ning jättis oma kümme tuhat lambukest ilma juhita.

Ja sestpeale vaadatakse Rahvaliitu haledusega — no et küllap läheb nagu omal ajal Koondparteiga. Õilmitses ja säras kõikide valitsuste ajal, aga ega tal enam pikka pidu ole, küll ta ükskord ikka laiali läheb.

Aga kuhu on minna kümnel tuhandel rahvaliitlasel, kes omal ajal Eesti Maarahva Erakonnast, Eesti Maaliidust ja Pensionäride ja Perede Erakonnast ühe mütsi alla koondusid? Kes neid, maainimesi ja pensionäre, oma ridadesse tahab?

Kahju oleks, kui seni põldureid ja väeteid kaitsnud partei vaikselt tegevuse lõpetab. Eesti poliitiline maastik kalduks siis veelgi rohkem viltu ja poliitikute pink muutuks üha igavamaks.

Imelik on kunagist naljameest ja anekdoodivestjat Villu Reiljanit näha pidevalt morni näoga. Eks tal muidugi ole vaja uusi kaebusi ja pretensioone esitada ning ülekuulamistel käia, aga endisest Luua-Villust on järel hale vari. Nagu ka Arnold Rüütli, Tiit Tammsaare, vendade Reiljanite, Mai Treiali jt tublide eestlaste suurparteist.