Segadust süvendab seegi, et liiklusseadus lubas eelmise aasta suvest jalgratturid kõnniteedele, samas võib jätkuvalt ka sõiduteel sõita. Nii ma siis sõidangi ja kasutan oma õigust olla mulle sobival hetkel kord liha, kord kala.
Millal ma olen liha?
Siis kui fooris on roheline laine, sõiduteele on maha joonitud rattarada ja parasjagu ei ole ülitihedat liiklust, kus mõni rekka või buss võiks mind lihtsalt tee äärekivi vastu laiaks litsuda, olen ma liha ja sõidan nagu autojuht. Siis jään ma ka seisma, et teed ületavatele jalakäijatele teed anda.
Sõiduteel sõitmise teevad ohtlikuks kanalisatsioonikaaned, vihmase ilmaga suured augud teedel, mille sügavust ma ei oska silmaga hinnata ja millest mööda manööverdamine tähendab autode vahele minemist.
Probleemid teekattega pole mitte ainult autojuhtidel. Ratturina tunnen väga selgelt näiteks ristmikel rööpasse sõidetud asfalti, kui ma pean need täiskiirusel ületama nagu kartulivaod. Et hoian oma kotti rattakorvis, siis hüpleb see seal kaunis kenasti, õnneks pole siiani korvist veel välja lennanud.
Pärast vihma (aga enamasti ju ongi sel suvel vihm) on rattarööpad muidugi vihmavett täis ja siis karastavad mööduvad autod nii ratturit kui jalakäijat pritsimisega.
Keeruline on olukord lihana ka siis kui autodele on ette nähtud parempöördeks rada, mina aga pean minema otse. Siis viiplen käega, et tahan rada vahetada ja leian end autode vahelt. Ise vasakpöörde sooritamiseks tulen aga enamasti hoopis kõnniteele ja nii saabki minust kala ehk jalakäija.
Millal ma olen kala?
Kalana on liikluseeskiri andnud ratturile palju õigusi, näiteks võib ülekäigurajal sõiduteed ületada nii ratast käekõrval lükates kui ka sõites. Autojuhtidel on sellest oma arusaam. Vanakooli mehed arvavad, et ülekäigurajale võib minna ainult ratast käekõrval lükates ja annavad siis oma teadmisi edasi allakeritud akende või lihtsalt tuututamise kaudu.
Kui sõiduteel tuleb ratturil liigelda sõidukitega samas suunas, siis kõnniteel ei ole liikumissuunda määratud ja seal võib siiberdada nagu ise tahad. Tiheda liiklusega lõikudel on see mõistagi ohtlik nii teiste ratturite, jalakäijate kui ka enda suhtes. Kergliiklusteedel on enamasti paika pandud, kuspool valget joont soovitatakse hoiduda ratturitel ja kuspool jalutajatel, kuid iseküsimus, kas ja kuidas keegi sellest aru saab.
Kõnniteel liiklemise suurimaks ohuks saab tegelikult piiratud nähtavus. Nähtavust piiravad näiteks bussiooteputkad, mille varjust võib igal hetkel keegi välja karata. Klaasist putkad oleks toredamad, kui nad läbi paistaks, aga reklaamifirmad on näinud seal head pinda. Ohu vältimiseks vähendan bussipeatustes alati kiirust olenemata sellest, kas eemalt paistis seal ootavaid inimesi või mitte.
Ristumisel kõrvalteega tekib aga oht, et kõrge plangu varjust ei näe mind peateele välja sõitev autojuht või teine rattur. Nimelt on autojuhid harjunud arvestama sõidukitega, mis liiguvad sõiduteel ja hiilivad vaikselt kuni sõidutee servani, lootes vältida kokkupõrget peateel liikuva sõidukiga. Sellega, et kõnniteel võib mitmekümnekilomeetrise tunnikiirusega autole küljelt sisse sõita ka rattur, nad enamasti ei arvesta. Lahendus – ka ristuvate teede juures tuleb kõnniteel sõitval ratturil kiirust vähendada või kolida ikkagi üle sõiduteele.
Umbes samasugune on olukord ka hoovist väljasõitvate autodega. Piiratud nähtavusega kohtades on nii mõnedki majaomanikud oma nähtavuse parandamiseks välja pannud ka peeglid, aga kindlasti ei ole see valdav.
Teine suurem oht kõnniteel sõites on ratturi jaoks äärekivid, mida ületades on alati tunne, et nüüd vist sooritan õhus salto. Tihti on äärekivi on nii kõrge, et sealt alla või üles saamiseks tuleb ratta pealt maha tulla ja neis kohtades ma siis kehastun jälle lihaks ehk jätkan liikumist sõiduteel.
Kindel on aga see, et ka jalgrattur on juht ja talle laieneb kaine peaga liiklemise kohustus. Aga muus osas ei tea ma ikka veel, kas ratturina olen liha või kala.
