Repliik: Ilvese krediit läbi

Toomas Hendrik Ilves astus ametisse Meri või Rüütliga võrreldes vastupidises olukorras — nii Meri kui ka Rüütli suhtes oli avalikkus ja eelkõige meedia ametiaja alguses umbusklikult, et mitte öelda vaenulikult meelestatud. Meri suutis olukorra enda kasuks pöörata ja Rüütel apelleeris alati otsekontaktidele rahvaga, minnes vaenulikust meediast lihtsalt mööda.

Ilves sai aga ametisse suuresti tänu meedia üles klopitud ja avalikkuse omaks võetud ülipositiivsele meeleolule. Erinevalt oma kahest eelkäijast alustas Ilves suurte ootustega ja sai väga priske usalduskrediidi.

Selle krediidi on ta praeguseks peaaegu täielikult maha laristanud. Alustades suutmatusest olla võrdväärne võõrustaja kuningannale või kapitaliseerida Bushi visiidi pealt poliitilist profiiti; kekutades Ida-Virumaal oma vene päritoluga, seda võib pidada ka oma eesti päritolu mahasalgamiseks; jätkates oma eraviisilise turismiäri piinlikkuseni küündiva reklaamimisega ametiseisundit kasutades; jätkates niigi õhukeste riigitraditsioonide torpedeerimisega sisutu kalambuuritsemise nimel, viies vabariigi aastapäeva tähistamine „regionaalpoliitika” nime all Tartusse; jätkates punakohtunikele (keda, nagu tuleb välja, on ikkagi mitu) ordenite andmisega; ning lõpetades loomulikult haleda, häbiväärse ja ühegi konkreetse põhjenduseta kapituleerumisega Moskva ees Eesti ajaloo, ohvrite ja kangelaste küsimuses — Ilvese lühike ametiaeg on olnud täis ebakindlust, tõmblemist, saamatust.

Kõige selle taustal samahästi kui polegi midagi, mida Kadriorg saaks esitleda positiivsete saavutustena. Pole muidugi kahtlust, sealsed spin doctor’id võivad igat loetletud ebaõnnestumist ausa näoga ju saavutusenagi esitleda. Aga see on võimalik vaid seni, kuni avalikkus ja meedia on nõus keerutamisega kaasa minema, laskma end veenda, et meie silmad valetavad ja kõrvad ei kuule hästi.

Eks paljudel on kindlasti raske endale tunnistada, et Ilvesele pandud kõrged lootused nii kiiresti haihtusid. Lootuste purunemisega on ikka raske leppida. Aga Ilvese käitumine muutub mõistetavaks, kui pidada silmas, et tegemist on maailmavaatetu kosmopoliitse rahvusvahelise karjeristiga, kes läheb alati kergema vastupanu teed, mõeldes vaid iseenda kasule-kahjule.

Oleks meedia ja avalikkus Ilevese presidendikarjääri edenemist hakanud mõõtma sellelt lähtekohalt, siis oleks meil võibolla isegi varuks meeldivaid üllatusi — sedamööda, kuidas ta oma rolli sisse elab ja ameti suurusesse vaikselt sisse kasvab. Hakati mõõtma aga täpselt teisest otsast ja sellest tulenevalt ei olegi muud oodata kui pettumust pettumuse otsa.