Repliik: Igamehe tuumapomm

 (41)
Martin Helme
Foto: DELFI

Põhja-Korea juhtkond pakkus riigis ainuvõimul oleva Tööpartei 61. aastapäevale pühendatud pidustuste puhul sel aastal tavapärasemast vägevamat ilutulestikku.

Põhja-Korea mängis 12 aastat järjest maailmaga läbirääkimismängu ning üldine arvamus oli, et näljas ja paljas stalinistlik režiim üritab naabritelt ja USA-lt blufiga abi välja kaubelda.

Nüüd on selge, et Pyongyang kasutas läbirääkimistel venitamistaktikat eduka kattevarjuna oma tõelise eesmärgi — pommi — saamiseks. Vabatahtlikult ta seda käest ei anna ja jõuga talt keegi seda käest väänama ei lähe.

Lõuna-Korea ja Hiina kardavad isegi liiga karme sanktsioone, sest see võib kaasa tuua režiimi kokkuvarisemise ja tähendada miljonitesse ulatuvaid nälginud põgenike hordide üle piiride tungimist. USA-l on käed mujal maailmas nii seotud, et ta eelistab aktiivsele režiimivahetusele ohjeldamist. Nüüd alles tõeline väljapressimine algab.

Kõige rängem on olukord aga Jaapani jaoks, kes on Põhja-Korea rakettide löögiulatuses ja kardab saada tuumalööki teist korda ajaloos. Et ohtu tasakaalustada, on Jaapanis hakatud aina tõsisemalt tuumarelvastumisest rääkima. Võimalikust tuumarelva hankimisest on olnud juttu ka Austraalia ja Lõuna-Korea puhul.

Kagu-Aasia võimalik võidurelvastumine saadab muule maailma judinaid peale ajava sõnumi — tuumarelv on muutumas igamehe relvaks, selleks vajalik tehnoloogia ja materjalid ei ole enam kontrolli all ning sellekohased rahvusvahelised lepped sisuliselt enam ei kehti.

Ühe sõnumi saadab võidurelvastumine maailmale veel. Hullude režiimidega, mis soovivad hankida endale tuumarelva, on võimalik tegeleda ainult enne pommi saamist. Teatakse seda nii Washingtonis, Pekingis kui ka Teheranis. Mis paneb kõik need riigid, kes eelistaks maailmas näha inimkonna püsimist ohustavaid relvi võimalikult väheste käes, selge valiku ette — kas Iraaniga minna lähiaastatel sõtta või mitte. Minematajätmise hind on elada lõputus hirmus hullude terrori ees.