Repliik: Hümn ei ole eurolaul

Eestlased on laulurahvas. Osata rahvuslikke laule ja seista, pisar silmanurgas, laulukaare all on auasi. Oleme häid tulemusi saavutanud ka tänapäevasema muusika vallas. Eurovisioonil esinedes peame parimate sekka kuulumist loomulikuks ja meie noortebändid on kah jalga laia maailma ukse vahele saamas.

Eestlasele pole üldjuhul karu kõrva peale astunud ja kriitikameel on tal arenenud. Meist igaüks teab, mis lugu kõlaks kõige paremini järgmisel Eurovisioonil. Nagu selgub, on igal eestlasel ka kindel seisukoht hümni asjus. Taas kord tuldi välja ideega, et Gustav Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm” võiks saada Eesti Vabariigi hümniks senise “saksaliku” ja “soomeliku” hümni asemel. Ja taas kord tormasid tuhanded kaevikutesse, et Ernesaksa toetuseks tuld anda.

Kuid kahjuks on valdkondi, kus eestlasel pole veel laulmisega võrreldavat pädevust. Endiselt jääb paljudele segaseks, mida üldse tähendab riiklus ning mida tähendab riiklik sümboolika. Nimelt on riigi sümbolid riikluse ja iseseisvuse järjepidevuse kandjad. Neil on kindel koht riituslikes sündmustes, mille summaarne vägi võib tegureid muutes samuti kuju muuta. See on maagia, mille kõiki tahke ei suuda me korraga tajuda, sest nende sümbolite tähendused on vanemad kui meie.

Praegune hümn on juba Eesti Vabariigi osa — selle pärast on valatud verd, selle nimel on toodud ohvreid. Seda ei saa niisama välja vahetada, ilma et muutuks osake meie riigist ja meist endist. Ernesaksa teos võib küll olla Paciuse omast kunstiliselt tunduvalt paremini välja kukkunud, kuid siin ei ole tegu Eurovisiooniga — siin ei hinnata mitte lugude ilu ja tehnilist meisterlikkust, vaid kaalul on omariikluse märgisüsteem.

Seega on tegelikult teisejärgulised vaidlused selle üle, kas esimesena võtsid Paciuse laulu hümnina kasutusele eestlased või soomlased või milline laul sobib paremini laulmiseks paraadil või laulupeol. Loomulikult on ka Ernesaksa teosel tugev vägi ja sümboolne tähendus ning tal on koht iga eestlase südames. Kuid täiel rinnal lauldav laul ei pea ju veel tingimata hümn olema.

See, mida öeldi kunagise “ristilipusaaga” ajal, kehtib ka hümnivaidluse puhul — riigisümboolika vahetamine ei jäta rahvusvaheliselt head muljet. Riigi sümbolite muutmine tõstatub tsiviliseeritud riigis tõsiselt ikkagi alles siis, kui muutub mingil moel ka riiklus ise — monarhiast saab vabariik, ühinetakse või minnakse lahku jne.

Kas meil on plaanis oma riikluse vormi ka kuidagi muuta? Ma loodan, et mitte. Ja ma loodan ka, et Eesti Vabariik ei hakka sarnanema nende kaugete troopiliste maadega, kus riigisümboolika vahetub iga kord, kui poodiumile ronib järjekordne medalitest kõlisev ja päikeseprillides neegerkindral.

Vürtsi lisab äsjasele hümnivaidlusele ka see, et džinni lasi pudelist välja keskerakondlasest riigikogu saadik. On seda parteid ju tihti süüdistatud distantseerumises Eesti Vabariigi järjepidevusest. Eesti Vabariigi hümni vahetamine „okupatsiooniaegse” teose vastu võib osa elanikkonnast jälle Keskerakonna vastu tagajalgadele ajada. Kellele seda poleemikat nüüd ikkagi vaja oli?