Repliik: Hakkab jälle pihta see usujama

Ongi teemast natuke rahu saanud, aga eks nüüd hakkab vahepeal vaikinud arutelu jälle täie vungiga peale: kas on ikka koolidesse usundiõpetust vaja või mitte. Viimatine selleteemaline debatt kujunes kirglikuks ja sõnaderohkeks. Kära oli palju, aga villa vähe.

Džinni laskis nüüd pudelist välja Res Publica fraktsiooni liige Avo Üprus, kelle esitatud eelnõu teeks seaduseks saades religiooniõpetuse gümnaasiumis kohustuslikuks ning põhikoolis vabatahtlikuks õppeaineks.

Mul ei ole midagi selle vastu, et minu lapsed saaksid koolis ülevaate maailma religioonidest ja mõistaksid end tänu sellele multikultuurse maailma igas nurgas arusaadavaks teha. Mulle meeldiks see koguni väga.

Aga neid inimesi, kellele ma selle õppeaine õpetamise usaldaksin, on Eestis karjuvalt vähe. Nimede üleslugemiseks piisab ühe käe sõrmedest. Olgu, anname natuke järele, kahe käe sõrmedest. Rohkem ei ole võimalik järele anda, ilma et hirm peale tuleks.

Küll aga võib Eestist leida õpetajaid, kes suudavad selgeks teha kristluse põhimõtted, olgu siis kitsamas või avaramas vormis.

Mis tähendab, et kui tõesti usundiõpetus koolis kohustuslikuks tehakse, hakkavad seda õpetama valdavalt isehakanud jutlustajad ja padukristlased. Igasuguse enesekriitikata „filosoofid” ja isemõtlejad, kes vähegi jutukest veeretada mõistavad. Muude ainete õpetajad, kellel lihtsalt tundide arv täis ei tule. Viimaks need, kes sattuvad kooli jumala juhuslikult ja kaovad esimesel võimalusel nelja tuule poole.

Mõne asja puhul on parem tema puudumine kui olemasolu talumatus kvaliteedis.