Repliik: EV nagu vaene vanemateta laps

 (58)

24. veebruar 2008. Mõni minut üle südaöö, kui sõidan läbi sinivalgetes tuledes särava kesklinna kodu poole. Tee keerab kõrvaltänavale ja korraga on minu positiivne meeleolu kadunud, mind haarab kurbus. Vanad luitunud agulimajad, lagunev sõidutee, prügi teeservas ning räämas ümbrus. Ometi on ju meie riigil sünnipäev. Linn peaks olema puhas ja hoolitsetud, ja mitte ainult Vabaduse väljak ega Toompea lossi esine plats.

Miks on see võimalik? Põhjus on selles, et Eestil pole peremeest. Sest miks muidu tähistas Eesti riik oma 90. sünniaastapäeva olukorras, kus riigikogu liikmed esitavad ilma südametunnistuspiinadeta rahvale väljamaksmiseks isiklikke poearveid ja koolituskulusid; kus iga hinna eest püütakse vabaneda omakasupüüdmatutest kõrgetest riigiametnikest; kus käsi-peseb-kätt-tehingud on poliitikute hulgas saanud normiks.

Eesti riik on nagu vaene vanemateta laps. Ta saab iga nelja-viie aasta järel uue isanda, kelle prioriteediks on oma isikliku jõukuse suurendamine. Nii elavadki Eestis inimesed, kes on küll formaalselt Eesti kodanikud, kuid pole seda oma südames ega hingelt. Sest keegi pole neile ju eeskuju näidanud ega neist hoolinud.

Elanikkonna sotsiaalse olukorra parandamine pole riigil veel seni eriti hästi õnnestunud. Väikese sissetulekuga inimeste sotsiaalsed garantiid jätavad nad ilma helgema tuleviku tagatisest. Eesti keskmise palga tõus annab küll põhjust tõsta riigikogu liikmete ning keskmise palgaga seotud ametnike töötasu, samas pole töötukassa poolt töötuskindlustushüvitiste põhjal arvutatav keskmine palk sugugi nii kõrge kui riigi statistiline keskmine.

Seepärast pole sugugi kohased ka valmisaegsed loosungid, mis andsid mõista, et õnn ei peitu rahas, ega palju vastukaja tekitanud väljaütlemised 5000 krooniga toimetulemisest kuus. Eestis on veel liiga palju perekondi, mille kogusissetulek jääb aastatega ühe enam inflatsioonitõusule alla, sest paljud tööandjad ei ole võtnud oma kohuseks tõsta järjepidevalt töötajate sissetulekut vastavalt üldisele hinnatõusule.

Aga ka kodanikud ei hooli oma riigist. Eestis pole seni veel võimalik linna heakord ega kas või hoitud transpordivahendid, sest inimeste ükskõikne suhtumine on laienenud kogu ühiskondlikule ruumile. Kas meil ikka on põhjust ennast muule maailmale välja reklaamida eduka ja eesrindlikuna, kui me ise laseme suureneda karistamatuse tundel ja hoolimatusel kaaskodanikku?

Jääb üle loota, et Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistame juba lääneliku maailmaga sarnanevale arenenud riigile kohaselt.