Ansipi kõigi aegade suurim häältesaak valimistel ning see, et ta jätkas pärast valimisi peaministrina teist ametiaega, läheb iseseisva Eesti lühikesse ajalukku niikuinii. Ent kui varem peeti Ansipit suhteliselt igava jutuga, kuigi erakordselt ambitsioonikaks poliitikuks, siis pärast pronkssõduri teisaldamist kuulatakse tema sõnu hoopis kirglikuma keskendumisega. Peaministri sirgjooneline jutt imponeerib paljudele ning pole vahest tõesti ülearu nimetada teda rahvustunde sütitajaks.

Kuivõrd pronkssõduri teisaldamist peetakse eelkõige Ansipi teeneks, siis teda kas vihatakse või armastatakse. Ja selle poolest hakkabki Ansip järjest enam sarnastuma oma praeguse ägedaima vastase, Edgar Savisaarega, keda samuti on aegade juhul kas armastatud või vihatud, neutraalne või tasakaalukam suhtumine on pigem haruldane. Vastanditega aga ongi see häda, et tõmbudes ja tõukudes kipuvad nad ajapikku järjest rohkem teineteise nägu minema.

Neid imagoloogilisi muundumisi ja nendega seotud kirgi on kummastav pealt vaadata, kui mäletada, et veel eelmise valitsuse ajal valitsesid kaks suurt vastast koos ja said enam-vähem hakkama. Reformierakonna ja Keskerakonna valimisreklaamid olid äravahetamiseni sarnased ning valimiseelne mudaloopimine käis vaikival kokkuleppel teha nägu, et teineteisele vastandutakse — kuigi põhiküsimustes olid kokkulepped tehtud.

Veel vahetult pärast valimisi oli täiesti võimalik, et Reform teeb valitsuse oma vana sõbra Keskiga. Ei ole usutav, et Ansip moodustas parempoolse valitsuse avalikkuse ootustele vastu tulles, oravad on eelkõige pragmaatikud. On kuulda olnud sedagi, et Savisaar oleks olnud nõus pronksmehe mahavõtmisega, kui oleks valitsusse pääsenud.

Ent kui valimised oleksid praegu, siis paneksid oravad kõigile teistele pika puuga ja võiksid üksinda valitsuse teha. Nõnda nagu Keskerakond valitseb üksinda Tallinnas. Kõrvaltvaatajale võib jääda mulje, et Eestis ongi ainult kaks parteid. Valitsusse kuuluvad parteid ja nende liidrid viivad ellu Reformi valimislubadusi ja põhjendavad Reformi välguna selgest taevast sisse löönud maksusuurendusplaane. Rivaalitsevaid erakondi määratletakse nende liidri kaudu ning mõlemad liidrid on omandanud üleelusuurused mõõtmed. Nagu peale Ansipi ja Savisaare Eestis poliitikuid polekski.

Tegelikult on muidugi nii Ansip kui ka Savisaar ainult inimesed, kes ei tegutse üksi lagedal väljal. On ju veel Aaviksoo ja Pihl, on ju veel teised valitsuse liikmed ja riigikogu, ka president, kuigi uudised neist vähe räägivad. Ja võib-olla ei pea me ikkagi uskuma, et Ansipi ja Savisaare vastastikune antipaatia on nii suur, nagu seda välja paista lastakse. Läheb mõni aastake mööda ja valitsetakse jälle koos, küll te näete.