Teatavat hüsteerilisust mõtete avaldamise väljapeetud vormile vaatamata tuvastasin ka reaktsioonides Urve Palo büroo kavale käivitada aborditeemaline teavituskampaania. Üks erakond teatas järsult, et abort on naise õigus, mis vastab seadustele. Naistearsti hinnangul on tegemist populismiga, mida tuleb taunida. Soolise võrdõiguslikkuse asjatundja pani pahaks, et riik kavatseb oma huvides naistega manipuleerima hakata.

Nii et Palo algatus on juba ette hukka mõistetud, kusjuures ilma tõsiseltvõetavate argumentideta: keegi kritiseerijatest ei tea ju tegelikult ettevõtmise täpsemat sisu. Piisab sellest, et riik kavatseb tungida naise “intiimsfääri” ning seda kuidagi mõjutada. Või on see Palo isik, mis kriitikud nii tigedaks teeb, tegemist pole ju kuigi maineka ministriga?

Viimane avaldab kindlasti oma mõju, aga see selleks. Mis mind osundatud kriitika puhul häirib, on see demagoogiamaiguline apelleerimine naise õigustele. Siin on asju, mida arutada. Esiteks, rasedus ja abort ei ole kunagi ainult naise asi — naised ei saa üksipäini lapsi! Mitte ainult naistega ei pea sellest asjast rääkima, meestega ikka ka. Teiseks, millal tegelikult algab elu? Missugused elavate õigused ja kohustused sellega seonduvad? Selle üle võib ometi arutleda ja peabki.

Ma ei kaitse seda konkreetset kampaaniat, aga ma kaitsen õigust teemast kõnelda. Ka riik ja selle esindajad võivad abordist rääkida. Küsimus on ainult selles, kuidas seda teha. Ülim taktitunne on nõutav, ilma selleta sünnib ainult kahju. Kui kampaania taandub labaseks manipuleerimiseks naiste süütunnetega, siis on asi muidugi juba ette metsas. Et see nii ei läheks, selleks soovin Urve Palole uueks aastaks häid nõuandjaid.