Remo Holsmer: Mida tähendaks silmapilgutus vasakpoolsusele?

 (139)
Remo Holsmer: Mida tähendaks silmapilgutus vasakpoolsusele?
Remo HolsmerArno Mikkor (EPL arhiiv)

Vasakparteid arvavad Sven Mikseri sõnade kohaselt, et maksukoormust peaks tõstma “paari protsendi võrra SKPst” ning ega see Eesti riigi laenukoormus kah nüüd miski oluline väärtus pole. Lõuna-Euroopa riikides toimuv peaks aga laenuleiva kibeda maitse küllalt ebameeldivaks olema teinud.

Hiljuti toimunud riigikogu juhatuse valimised võisid küll palju kõneainet pakkuda, kuid tulemustest ei maksaks kaugeleulatuvaid järeldusi teha. Olid ju Laine Randjärv, Jüri Ratas ja Eiki Nestor kõik väärikad kandidaadid riigikogu tööd juhatama, kuid uue koalitsiooni tekke üle pole põhjust spekuleerida. Reformierakonna ja IRLi koostöö sisulistes küsimustes on hea ning matemaatika ikka sama - ametis oleval peaministril ja koalitsioonil on silmagi pilgutamata riigikogu saalis 101-st kohast 56.

Pigem on küsimus opositsioonis - kas ja kuidas taastatakse koostöö peale suurt tüli riigikogu aseesimehe koha üle. Arusaadavalt on sotsidel ja Keskerakonnal raske ühist rinnet hoida kui mõlemad üritavad Tallinnas võidelda eeskätt vene keelt kõnelevate valijate toetuse eest. Parlamentaarse demokraatia toimimise huvides on koostöövõimeline opositsioon väärtus, kuid ega seda keegi kõrvalt sundida ka ei saa.

Seotud lood:

Eiki Nestor kirjeldas eelmisel nädalvahetusel Delfis sotsiaaldemokraatide meeleseisundit päris täpselt, kui teatas, et nad võidavad 2015. aasta valimised. Tõesti, nende silmad ei pilgu ja ollakse lummunult keskendunud oma toetuskõvera imetlemisele. Enesekindlus on paljudes olukordades vajalik ja põhjendatud, kuid antud avaldusest kumab läbi ülbus kombineerituna kartusest lähenevate valimiste ees. Mõistetavalt on põhjus küsida - kui kaua võib kõrvalt kritiseerimine ja vastutust mitte nõudvate ettepanekute õhku loopimine veel töötada?

Sel nädalal avaldatud värskeim erakondade toetusuuring näitab, et nii Reformierakonda, Keskerakonda kui ka sotse toetab neljandik valijaid ja IRLi 15% valijatest.

Reformierakond ja IRL on vedanud Eesti edukalt läbi kriisi ja kindlasti pidanud tegema mitmeid esmapilgul ebapopulaarseid otsuseid. Samas pole neid tehtud uudispealkirjade või populaarsusuuringu kõverate, vaid ikka pikaajalise stabiilse arengu nimel. Elektrituru avanemine oleks juhtunud hoolimata erakonna nimedest valitsuses ning majandusministri tagasiastumine elektri hinda ei alanda.

Aga see selleks - poliitikas peaks sisu ja ideed olema esiplaanil. Hakkasin Eiki Nestori artiklit lugedes mõtlema, et kui sotsidel peaks valimistel hästi minema, siis millist alternatiivi võiks nad praegusele valitsusele pakkuda? Riigikogus sotside poolt tehtud ettepanekud soovivad erinevaid kulutusi tõsta mitte protsentides, vaid kordades! Üksikute eelnõude esitamisel ei vaevu opositsioon vaatama tervikpilti (ammugi mitte eelarvetasakaalu), kuid kui soovitakse eelarvekulutusi märkimisväärselt tõsta, siis oleks aus kirjeldada ka allikaid, mille arvelt neid kulusid soovitakse katta. Poole sõnagagi ei maininud viidatud “valimisvõidu artikkel” soovi tõsta üksikisiku tulumaksu või taaskehtestada ettevõtte tulumaks. Ununesid ka ideed kinnisvara-ja automaksust.

Eelarvekulude suurendamise eeldusteks on läbi üldise majanduskasvu koguda rohkem maksutulu või tõsta makse. Ametis olev valitsus on lähtunud sellest, et riigieelarvega saab ümber jagada seda, mida ettevõtjate ja maksumaksjate töökad käed eelarvesse kannavad. Vasakparteid arvavad Sven Mikseri sõnade kohaselt, et maksukoormust peaks tõstma “paari protsendi võrra SKPst” ning ega see Eesti riigi laenukoormus kah nüüd miski oluline väärtus pole. Lõuna-Euroopa riikides toimuv peaks aga laenuleiva kibeda maitse küllalt ebameeldivaks olema teinud.

Loe veel

Vahe on kokkuvõttes selles, et Eestis on majanduskasv taastunud. Avalikus ruumis käib debatt lastoetuste ja pensionide tõstmise, maksuvaba tulu suurendamise ning tööjõumaksude alandamise üle. Sekka hüppab sisse ka praktiseerivate samasooliste temaatika. Ehk olukord Eestis on kardinaalselt erinev situatsioonist riikides, kes on sunnitud Euroopast laenuabi küsima ja inimeste palku või toetusi drastiliselt kärpima. Valimiskasti juures on valik loomulikult inimestel endil, kuid kui see ongi sotsiaaldemokraatlik alternatiiv, siis kutsuks valijaid vasakpoolsusele mitte silma pilgutama.