Rein Toomla: Professionaalsus tagab edu?
Erakondades tekivad sisemised mõrad vaidluste ja lahkhelide pärast, keda panna kuhugi kandideerima. Vaatlejad on püsti hädas, sest päris kenasti suudetakse ette näha massikäitumist, kuid ühe inimese hinge sisse piilumine käib üle jõu. Et just valijale mõtlemisainet pakkuda, hakkan ma vaatlema kandidaate ühe kindla nurga alt ja selle kaudu püüaksin siis mõistatada, kas nende taga seisvad erakonnad võivad olla rohkem või vähem edukad.
Laias laastus saab seda vaatenurka nimetada poliitiliseks professionaalsuseks, mis teisiti öelduna tähendab seda, et erakond tervikuna võiks valimistel olla edukas, kui tema nimekirjas on piisavalt palju selliseid inimesi, kellele poliitika on olnud elukutseks. Aga ma kohe ka kitsendan oma vaatlusobjekti — kellele üleriiklik poliitika on olnud elukutseks. Seega jäävad siis kandidaatidest sõelale kõigepealt ainult need isikud, kes on praegu või on kunagi olnud riigikogu liikmed. Eristasin üsna mehaaniliselt — meil on 15 aasta jooksul olnud üsna mitu riigikogu liiget, kes on sellest ametist ühel või teisel põhjusel väga kiiresti loobunud. See väga kiirelt möödunud aeg on olnud isegi ainult üks päev. Kuid riigikogu liige on ta olnud ja niimoodi ajalukku läinud ja sel viisil ka minu käsitlusse sisse jäänud.
Pilt erakondade kaupa on siis selline. Suisa kolm parteid praktiliselt jagavad liidrikohta — Isamaa ja Res Publica liidul on nimekirjas 35 kunagist või praegust riigikogu liiget, Keskerakonnal ja Reformierakonnal mõlemal võrdselt 33 üleriikliku poliitilise kogemusega isikut. Rahvaliit jääb kolmikust mõnevõrra maha — 26 poliitikut ja sotsiaaldemokraadid omakorda Rahvaliidust ligikaudu samapalju — 19 riigikogu liiget.
Kas neist numbritest võiks välja lugeda erakondade seisu 4. märtsi hilisõhtuks? Ei riskiks — kuid kiikame korraks minevikku. Mismoodi oli neli aastat tagasi? Tuleb tunnistada, et paljuski teistmoodi. Keskerakond domineeris 35 poliitikuga, kuid ülejäänud olulisemad erakonnad jäid peaaegu kõik ühte auku: Reformierakond — 21, toonased Mõõdukad — 20, Isamaaliit — 19 ja Rahvaliit pani välja 18 sellist poliitikut, kellele poliitika ongi ametiks. Kuid Res Publica? Neil oli tol korral ainult üks kandidaat, kes oli kunagi parlamendiliige olnud. Ja edu missugune! See peaks olema lohutuseks tänastele rohelistele, kelle nimekirjas pole ühtegi praegust või kunagist professionaalset poliitikut.
Millega see võrdlus meid võiks aidata? Paraku ainult arusaamaga, et erakonnad on oma kandidaatide valikul muutunud ühtlasemaks ja parteid tervikuna on tõstnud oma poliitilise professionaalsuse taset.
Kuid peale riigikogu liikmete on ministrite näol olemas veel üks kiht poliitikuid, kelle ametialaseks ülesandeks on poliitikaga tegelemine. Praegustes nimekirjades on endised ja ametisolevad ministrid esindatud niimoodi. Liidriks on ka siinkohal Isamaa ja Res Publica liit, kelle kandidaatide seas on 13 kunagist valitsuse liiget. Talle järgnevad kaunis ühtlaselt Reformierakond 11 ning Keskerakond ja Rahvaliit 10 praeguse või kunagise ministriga. Sotsiaaldemokraadid jäävad neist pisut tahapoole — nimekirjas on seitse endist valitsusliiget.
Võrdlus 2003. aasta valimisnimekirjadega kinnitab seda suundumust, mis tuli esile ka riigikogu liikmete puhul. Toona olid ministrid esindatud järgmiselt: Kesk- ja Reformierakond teistest võrdlemisi pikalt ees — kummalgi 13 ministrit, siis tuli Mõõdukate nimekiri kaheksa, Isamaaliit seitsme ja Rahvaliit nelja ministriga. Jälle tuleb tunnistada, et erakonnad on oma valikutes muutunud ühtlasemaks. Kuid samas tuleb ka tõdeda, et need numbrid ei aita meid riigikogu tulevase koosseisu mõistatamisel — jõudude vahekord võib selliseks kujuneda, nagu näitavad eelpool esitatud arvud, kuid võib ka mitte.
Kuid mingi järeldus tuleks sellest jutust ikkagi teha ja see puudutab värske vere juurdevoolu riigikogusse. 1995 ja 1999 valiti tagasi veidi vähem kui pooled eelmise koosseisu liikmetest, seega värsket verd tuli juurde pisut üle poole. 2003. aastal tänu ennekõike Res Publicale kasvas uute liikmete osakaal pea 2/3-ni.
Mis tuleb nüüd? Aga see, et tänu professionaalsete poliitikute hulga kasvule valimisnimekirjades osutub neid kõige tõenäolisemalt ka rohkem valituks. On see kummaline? Ei ole, kui pisutki laias maailmas ringi vaadata. Hea võrdlus on omaaegne Lääne-Saksamaa. Kui seal pärast sõda plats puhtaks löödi, siis teistel valimistel valiti tagasi vähem kui pooled Bundestagi eelmise koosseisu liikmetest — nagu meilgi. Paarkümmend aastat hiljem oli see näitaja umbes kolmveerand. Meie niikaugele pole veel jõudnud. Kuid kas see ei võiks juhtuda seekord?
