Rein Toomla: Miks lahkub Andrus Ansip?
Kuid kogu selle asja juures on veel olemas ajend: see on see, mis — orientaalselt öelduna — viimase udusulena murrab kaameli selgroo. Ehk siis — mitte millal, vaid miks valitsus lahkub?
Selle kohta valemit pole. Laias laastus on võimalikud põhjused kirja pandud seadustes, nii ka meil. Valitsus lahkub siis, kui peaminister sunnitakse lahkuma või kui peaminister lahkub ise. Jätame siinkohal kõrvale need võimalused, mille toimumist vaevalt et keegi meist tahaks — surm ja kohtuotsus. Alljärgnevalt juhin ma tähelepanu ainult vahetule ajendile ja seegi võib osaliselt olla ainult aimatav. Mis aeg-ajalt tegelikult juhtus — eks siinkohal tuleb ootama jääda asjaosaliste mälestuste ilmumist.
Niisiis, peaminister sunnitakse lahkuma.
Väga palju võimalusi siin pole — midagi on juhtunud valitsuskoalitsioonis või midagi on juhtunud peaministri erakonnas endas. Kuid ka lahtisaamise viise on kaks. Esimene neist on valuline ja ebameeldiv — see on umbusalduse avaldamine. Teine variant — poliitilised lahkhelid on küll suured, kuid umbusaldust püütakse vältida, peaminister lihtsalt lööb käega ja astub kõrvale. Mis siis meil on olnud?
Mart Laari lahkumine 1994. aastal sügisel mahub ennekõike lahkhelide alla omaenese erakonnas. Toonases Isamaaliidus hakkas midagi murenema suvel, mil erakonnast eraldus pika ja keerulise nimega rühmitus — Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakond. Vastasseis muutus nii teravaks, et kui koalitsioonivälised parteid algatasid umbusaldushääletuse, said nad endile lahkulöönute hääled ja selle valitsuse aeg oligi täis saanud.
Teised variandid on leebemad — koalitsioonis on küll tüli majas, kuid peaminister on käega löönud ja rahulikult minema läinud. Niimoodi juhtus kõigepealt Tiit Vähiga 1995. aasta sügisel. Ega see päris suurepärane näide olegi, kuna Vähi esitati pärast lahkumist uuesti peaministrikandidaadiks ja peaministriks ta saigi. Kuid formaalselt oli see lahkumine.
Mis siis juhtus? Sama aasta kevadel sõlmitud koalitsioon Keskerakonnaga läks lõhki pärast juhtumit, mis meie poliitilises terminoloogias hakkas kandma lindiskandaali nimetust. Keskerakond lahkus ja Vähi otsustas samuti lahkuda. Ehkki tõenäoliselt oleks ta võinud ka seda vältida.
Samasse kategooriasse mahub veel korra Mart Laar — tema lahkumine 2002. aasta algul oli tingitud erimeelsustest koalitsioonis ehk täpsemalt öelduna — valitsemisliitu kuulunud Reformierakond otsustas Tallinnas minna koalitsiooni Keskerakonnaga. Kuid see ei tähendanud, et koostöö Reformierakonna ja Isamaaliidu vahel oleks olnud pingestatud valitsuse tasandil.
Kuid toona võeti taoliseid kõrvalekaldumisi tunduvalt valulisemalt kui praegu. Minu arvates oleks Laar võinud rahumeeli jätkata ja niimoodi saada peaministriks, kes oleks valimistest valimisteni vastu pidanud, kuid ta otsustas teisiti.
Peaminister lööb käega.
Selle taga on põhjused, mida seadusetäht ette ei loe. Lahkuv peaminister võib selgitada, miks ta niimoodi teeb, aga mingit kohustust tal selleks ei ole. Millised siis meie näited oleksid?
Tiit Vähi alustab seda jada — tema lahkumine 1997. aasta talvel oli arvatavasti ajendatud talle esitatud umbusaldusavaldusest. See kukkus küll seaduse mõttes läbi, kuid peaministri pooldajaid oli vähem kui vastaseid ja tõenäoliselt see osutuski kaalukeeleks. Sisuliselt oleks ta võinud jätkata, kuid Vähi leidis, et aitab küll.
Kõhklemisi saab siia paigutada ka Juhan Partsi. Ta sidus oma ametisse jäämise umbusaldusavaldusega toonasele justiitsministrile Ken-Marti Vaherile. Mingit vajadust Partsil selleks ei olnud, kuid eks sellise sammuga kombati ka koalitsiooni tugevust. Kuna Vaher sunniti umbusaldusavaldusega lahkuma, siis selle taga pidid seisma ka osade koalitsioonikaaslaste hääled. Nii et tingimisi võiks selle juhtumi paigutada ka sunnitud lahkumiste rühma.
Kas Andrus Ansip võiks lahkuda?
Tegelikult on kogu selle loo kirjutamiseks ajendiks järjekordsed spekulatsioonid valitsuskoalitsiooni lagunemise üle, eriti seoses õiguskantsleri ametissemääramisega. Minu isikliku veendumuse kohaselt ei juhtu koalitsiooniga niipea veel midagi, kuid hüpoteetiliselt arutleda võib alati. Seega — mitte et Ansip peaks nüüd kohe oma kohalt priiks saama, vaid millistel ajenditel võiks ta enne järgmisi valimisi üldse ametist lahkuda?
Mis võiks teda selleks sundida? Lahkhelid erakonnas vaevalt et kõne alla tulevad. See eeldaks mingi teistsuguse mõttesuuna tekkimist Reformierakonna sees ja selle suuna vedajana võimeka poliitiku esilekerkimist. Võimekaid poliitikuid on seal praegugi, kuid nende arusaamad ei erine ei erakonna ega ka mitte Ansipi omadest, vähemasti mitte oluliselt.
Siinkohal on mõistlik meeles pidada, et Reformierakond on oma tekkimisest peale olnud laias laastus selline nagu praegugi: temaga ei ole liitunud mõni märkimisväärselt suur erakond — kui mitte arvestada Balti-Vene Erakonda, mille omaaegsed liikmed võiksid kujundada teatud opositsioonilise tiiva; samuti pole sealt organiseeritult lahkunud mõni rühmitus, mis suudaks reformierakondlasi enda hulka pidevalt üle meelitada. Res Publica kujunemine võiks sobida pooliku näitena.
Erimeelsused koalitsioonis? Kindlasti võivad need kõne alla tulla, kuid Ansipi lahkumine selle põhjusena on problemaatiline. See tähendaks, et IRL ja sotsiaaldemokraadid moodustaksid uue valitsusliidu Keskerakonnaga. Esimesele kahele erakonnale tähendaks see igal juhul väga kaalukat, kuid ka väga rasket otsust. Omavalitsuste tasandil on selline koostöö nii mitmelgi pool osutunud viljakaks, kuid riigikogus … Lihtsam mõttevariant oleks selline, et erimeelsuste korral vabastab Ansip ametist IRL-i ja SDE ministrid ning võtab ise asemele Keskerakonna.
Kas peaminister ei võiks ise lahkuda? Õrn ja hüpoteetiline võimalus on siingi. Pole küll piitsa, kuid on olemas präänik. Siim Kallasel saab 2009. aastal täis ametiaeg Euroopa Komisjonis. Kui euroliidu juhtimises ei tule märkimisväärseid muutusi ja Eesti säilitab koha komisjonis, siis kes võiks olla meilt Kallase asemel? Kas see koht võiks Ansipit meelitada?
