Rein Toomla: Kuidas hinnata valitsuste professionaalsust?
Põhimõtted
Enne sõda tegutses Eestis meie poliitilise elu üks koloriitsemaid tegelasi — August Kerem, kes praeguseks on praktiliselt unustusehõlma vajunud. Ta kuulus pea 9 aasta jooksul 12 valitsuse koosseisu, olles põllutöö-, teede- ja kaitseministri ametikohtadel. Elukutselt oli ta agronoom — põllutööga väga lähedalt seotud, kuid teedeasjandusest juba kaugemale jääv ning kaitseküsimustega seos praktiliselt puudub.
Kas see võiks tähendada, et tervishoiuminister saaks avalikult deklareerida, et tema ei tea ravimisest mitte midagi ja ei tahagi teada? Kindlasti mitte. Antud näidet silmas pidades isegi vastupidi — tervishoiuminister peaks igal juhul olema arstiteadusliku haridusega. Kuid tervishoiuministeeriume kohtab võrdlemisi harva — tavaliselt kuulub see valdkond mõne teise sotsiaalsemat laadi valdkonnaga ühte ja siin juba kerkib küsimus — kas mitte minister ei peaks olema näiteks sotsiaaltöö taustaga? Kuna ministeeriume on üldreeglina mitte üle paarikümne, siis on praktiliselt võimatu katta ministrikohti selliste spetsialistidega, kelle kohta võiks ütelda, et nad on kodus terve antud valdkonna probleemistikuga. Mõnikord loetakse isegi heaks tavaks mitte panna ministrikohale vastava väljaõppe saanud inimest — kaitseminister ei tohi paljudes maades olla sõjaväelane.
Kuid minister ei tohi kunagi välja näidata, et ta on oskamatu. Sestap siis ka eeldatakse, et kuigi mehel-naisel vastav haridus puudub, suudab ta tänu oma intelligentsusele ja õppimisvõimele viia ennast üldjoontes kurssi esmapilgul täiesti erineva valdkonna juhtimisega.
Aga nüüd tänapäeva Eesti
Kui me tunnistame, et minister võiks ennekõike olla poliitik, oleme samas ka veendunud, et tal peab olema teatud kvalifikatsioon — vähemasti hakatuseks. Seda võiks nimetada ministri professionaalsuseks, mis annab talle teatud eelise teiste poliitikute ees. Selles kirjatöös võrdlengi erinevaid valitsusi, võttes vaatluse alla ministrite professionaalsuse sel hetkel, mil nad ministriks said. Poliitiku professionaalsuse all ma mõistan sellise kogemuse olemasolu, mida inimene saab kas kuuludes varasemasse valitsusse või kuuludes mõnda esinduskogusse või olles omavalitsuse eesotsas või tulles valitsusesse kõrgest riigiametist.
Kuulumine valitsusesse peaks olema kõige arusaadavam. Esinduskogu all mõistan ennekõike Riigikogu, kuid varasemate valitsuste puhul võtan arvesse ka inimese kuulumist kas 1990.a. valitud Ülemnõukogusse või kuulumist Eesti Komitee koosseisu. Omavalitsuse eesotsas ollakse siis, kui ollakse valitud kas linnapeaks või volikogu esimeheks. Kindlasti on siin piirid — kui olemine Tartu linnapeaks või Tallinna linnaosa vanemaks näitab igal juhul kuulumist omavalitsuse etteotsa, siis kas vallavanema staatus teeb inimesest poliitiku või mitte? Nüüdis-Eesti ministritest on ainult üks olnud vallavanema taustaga — loeme ta seekord isikuks, kes on valitsusse tulnud poliitikuna. Kõrge riigiametnik on sama keeruline kategooria. Olen siia kokku pannud maavanemad, suursaadikud ja kantslerid. Õnneks pole ministrite hulgast ühtegi, kes oleks ametisse tulnud näiteks ministeeriumi osakonnajuhataja kohalt.
Alates 1991.a. augustist on meil olnud 11 valitsust, vastne Ansipi valitsus on 12-s. Järgnevast vaatlusest jätan välja Savisaare ja Vähi esimese valitsuse, kuna eeltoodud loogika järgi neil polnudki professionaalseid ministreid kuskilt võtta. Laari esimese valitsuse aegu olid tegutsenud juba Ülemnõukogu ja Eesti Komitee, rääkimata kahest valitsusest — nii et alates 1992.a. sügisest oli elukutselisi poliitikuid juba olemas.
Järgnev tabel illustreerib 10 valitsust, kus olen ära toonud kaks äärmuslikku näitajat — kui suure osakaalu moodustasid antud valitsuse liikmetest need, kel juba oli ministrikogemus olemas ja teiselt poolt, kui palju oli neid, kes seda ametit asusid õppima alles valitsuse liikmeks saades.
| Peaminister | Ainult ministrikogemustega | Kogemusteta ministrid |
|---|---|---|
| Mart Laar, 1992-1994 | 7% | 33% |
| Andres Tarand, 1994-1995 | 73% | 0% |
| Tiit Vähi, 1995 | 27% | 33% |
| Tiit Vähi, 1995-1997 | 56% | 8% |
| Mart Siimann, 1997-1999 | 69% | 6% |
| Mart Laar, 1999-2002 | 47% | 35% |
| Siim Kallas, 2002-2003 | 50% | 13% |
| Juhan Parts, 2003-2005 | 16% | 6% |
| Andrus Ansip, 2003-2005 | 63% | 6% |
| Andrus Ansip, 2005 — ? | 50% | 7% |
Mida sellest andmestikust siis võib järeldada? Kõigepealt seda, et nn jätkuvalitsused, mis moodustatakse koalitsioonide lagunemise tulemusena, on väliselt palju kogenumad. Tarandi, Siimanni, Kallase ja Ansipi esimeses valitsuses oli märkimisväärselt vähe ministreid, kes alles valitsusega liitudes said oma väljaõppe. Samas oli neis palju isikuid, kes lihtsalt jätkasid oma ministriametit.
Teiseks, valimiste tulemusena toimunud valitsuste vahetusest torkab silma Juhan Partsi oma, kus ei olnud küll kuigi palju endisi ministreid, kuid kus oli võrdlemisi vähe ilma poliitilise kogemuseta isikuid. Kas meie valitsused hakkavad täisealiseks saama? Enam ei pea ministreid leidma jumal teab kust?
Kolmandaks — ega ma ei tea, kuskohast läheb siis piir võimeka ja läbikukkunud valitsuse vahel. Kui ministrid on kõik verivärsked poliitikud, siis võtab tõepoolest olgu kehitama. Ja kui selles nimekirjas on kõik eelmiste valitsuste kogemustega, siis arvatavasti võib muretult ümiseda — all right. Aga vahepealsed võimalused? Vist ainult võrdluses. Nii võibki ütelda, et Ansipi teine valitsus on rohkem välja koolitatud kui seda oli näiteks Laari või Vähi valimisjärgsed valitused. Kuid teiselt poolt — praegune valitsus peab rohkem kulutama ressursse heaks saamiseks, kui seda pidi tegema Ansipi eelmine valitsus.
Ja viimaseks — kõik eelnev jutt rajanes eeldusele, et kui minister oma ametisoleku esimestel päevadel polegi professionaal, siis valitsuse lõppedes on ta seda kindlasti. Sattudes uuesti valitsuse koosseisu tõstab ta nüüd märgatavalt selle valitsuse võimekust. Selles tähenduses läbikukkunud ministreid nagu polegi. Ausalt öeldes — tundub uskumatu…
