Rein Toomla: Kui korruptiivne on Eesti?

 (41)
Rein Toomla: Kui korruptiivne on Eesti?
Foto: Ilmar Saabas

Poliitikat keskmisel määral jälgiv inimene võis jõuluegsete uudiste lahtimõtestamisel kimbatusse sattuda. Tallinna linnavalitsuses saadi kätte korruptant, järsku on seal veel teisigi? Kodanik on ühelt poolt rahul, kuid arvatavasti kummitab teda mõte, et Eesti on hädaorg, kus hea elu on ainult altkäemaksuvõtjatel.

Järgmist uudist pani tähele vahest vaid süvenenum huviline. Justiitsministeeriumist teatati, et organisatsioon nimega GRECO jäi Eesti korruptsioonivastase tegevusega igati rahule. Mis asi see GRECO on, küsib hämmeldunud vaatleja. Kuidas saavad Eestis korruptsiooniga asjad korras olla, kui nad ju seda tegelikult pole?

Ning vahetult enne jõule teatasid rahvusringhääling ja EMOR, et kui kohe tuleksid valimised, saaks Keskerakond 35 protsendiga võimsa võidu kõigi oma konkurentide ees. Ja vaatlejale tulevad uuesti meelde Tallinn ja Narva, ka Pärnu — ning tema imestusel pole otsa ega äärt. Kuidas saab Keskerakond võita, kui tegemist on erakonnaga, kellel häbiplekke rohkem kui ülejäänutel kokku?

Väljastpoolt vaadates võib aga pilt teistsugune olla, kui meile siin paistab. GRECO ühendab Euroopa Nõukogusse kuuluvaid riike, mis on selle ühenduse kaudu seadnud eesmärgiks korruptsioonivastase võitluse. Euroopa Nõukogu on organisatsioon, mis hoiab demokraatial silma peal. Nende arvates pole meil korruptsiooniga asjad sugugi lohakil.

Eestis on asjad paremaks läinud

Kui GRECO tegeleb Euroopaga, siis maailma tasandil uurib korruptsiooni Transparency International. Nende kahe erinevus näib isegi põhimõtteline olevat — GRECO teeb endale asja selgeks ning seejärel annab soovitusi. Viimane kord puudutasid need erakondade rahastamist. Transparency ainult jälgib ja juhib tähelepanu — tema ei soovita midagi, jättes järelduste tegemise riikidele endile. Meid on ta jälginud kümmekond aastat ja selle põhjal annab juba midagi järeldada. Mida siis?

Kõigepealt arengut. Me alustasime näitajaga 5,5, mis 2007. aastaks oli kasvanud 6,6 punktini. Jutt käib 10-pallisest süsteemist, kus 1 on selline, millest hullemaks asjad enam minna ei saa, ning 10 on ideaal.

Mis see meie 6,6 siis tähendab? Kas seda, et umbes kolmandik altkäemaksuandjaid või -võtjaid jääb tabamata? Siiski mitte. Transparency korruptsiooniindeks mõõdab tajumist. Selleks kasutatakse vaatlejaid, kes üldreeglina ei ole meie inimesed, ning kes siis panevadki meile hinde — kas neile tundub, et meie ametnikud ja poliitikud näeksid hea meelega meelehea pakkumist, või ollakse selles suhtes tagasihoidlikud või isegi tõrjuvad. Eks siin ole oma osa ka kuulujuttudel, kuid — kus suitsu, seal tuld.

Edasi saame endid ja endi arengut võrrelda lähemate ja kaugemate naabritega. 6,6 punkti andis meile maailmas 27. koha. Sealkandis oleme olnud kõik need kümmekond aastat. See tähendab, et muu maailm saab korruptsioonist jagu enam-vähem sama tempoga.

Teiselt poolt aga paistab, et hindajad on karmimaks läinud. Kui läinud kümnendil anti näiteks Soomele ja Taanile 10 punkti, siis viimased aastad neile pole nii head olnud. Taani ja Rootsi jagasid maailmas esikohta, kuid punkte oli neil 9,3. Soome oli küll neljas, kuid punkte sai 9.

Kui meie võime siirast heameelt tunda positiivse arengu üle, siis milline tunne võiks vallata näiteks Soome korruptsioonivastase võitlusega tegelevaid inimesi, kes näevad, et nende näitajad on kümmekonna aastaga hullemaks läinud– umbes sama palju kui meil paremaks. Või mida teeksime meie, kui selgunuks, et kümne aastaga oleksime kukkunud 4,5 punkti peale — sinna, kus praegu 61. kohal asub Namiibia.

Meil hoitakse üha silm peal

Kolmas järeldus ei torka nii lihtsalt silma — me oleme tegelikult väga pingsa kontrolli all. Asi on nimelt selles, et Transparency paneb oma indeksi kokku paljude osaindeksite alusel, mille on koostanud teised organisatsioonid. Neid peab olema vähemasti kolm. Meid aga kontrollitakse kaheksa organisatsiooni abil, mis kõik annavad oma hinnangu ning mille koondhindeks ongi viimane 6,6 punkti.

Kui vaatleme neid riike, kes selles edetabelis asuvad meist kõrgemal kohal, siis neist ainult viit kontrollitakse samuti kaheksa hinnangu kaudu ja kõigest ühe — Singapuri — koondindeks kujuneb 9 osanäitaja põhjal. Seda silmas pidades võib alati mõtelda, et kas ikka need kolme-nelja näitaja põhjal meist eespool olevad riigid on ka tegelikult meist paremad.

Kuid miks siis ikkagi kummitab meid päevast päeva Eesti korruptiivsus, ehkki laia maailma pilguga vaadates näeme täitsa viisakad välja? Seletus ei tohiks üleliia keeruline olla.

Rahvusvahelised vaatlejad teevad oma hinnangu terve aasta peale. Tehke endaga katse — kui mitut lugu te mäletate pistisenõudmistest ja -pakkumistest oma kodukohas tagantjärele, näiteks eelmise aasta märtsis-aprillis? Samas on aga nädala-paari vanused lood teravdatult meeles, sest meedia on oma töö teinud hiilgavalt.

Niimoodi päevast päeva lehest järjekordsetest kahtlustustest lugedes süvenebki meis pikapeale veendumus, et asjad on väljunud kontrolli alt ja minna saab ainult hullemaks. Ning see on väike lohutus, et aastapäevad tagasi toimunu hakkab meelest kaduma või näeb välja peaaegu et talutavana.

Kuid lohutust on sellegipoolest vaja — meil on mõistlik meeles pidada, et Venemaa on 2,1 punktiga maailma riikide hulgas 147.kohal. Temaga ja veel mõne teise kunagise saatusekaaslasega võrreldes oleme olnud õppimis- ja arenemisvõimelised. Miks mitte ka edaspidi.