Rein Toomla: Kahe suurpartei vääramatu võim

Viimase poolteise aasta jooksul on pea kõik arvamusuuringud näidanud, et Eestis domineerib kaks erakonda. Ülejäänud suurt pildile ei pääse: kolmandate-neljandate erakondade saatuseks on jäänud pealtvaatamine ning lootus raksatada valimistel enam kui kahe aasta pärast.

Viimastele positsioonidele jäänud võitlevad sõna otseses mõttes ellujäämise — teisiti öeldes: parlamenti pääsemise — nimel. Kaks esimest on aga teistel eest libisenud. Aeg-ajalt on nende kahe vahe suurem, siis jälle väiksem ning siis pea olematu, kuid laias laastus võetuna korratakse viimaste riigikogu valimiste tulemusi.

Veelgi enam — ka 2003 riigikogu valimiste tulemused olid umbkaudu samad. Sestap saab püstitada küsimuse: kas need kahed viimased valimised ja praegused arvamusuuringud ei võiks olla aluseks nn Eesti mudelile?

Kesk ja Reform on üsna sarnased

Üks selle mudeli tunnus olekski kahe erakonna domineerimine. See on olnud nii alates 2003 valimistest. Toona jagasid esikohta Keskerakond ja Res Publica. 2007 rebis Reformierakond pisut ette, jättes Keskerakonna selja taha. Mudeli seisukohalt pole oluline, millised erakonnad on liidrid, kuid kuna Res Publicat enam endisel kujul pole, siis vaatleme kahte tänapäevast konkurenti.

Poliitilistelt seisukohtadelt on Reformierakond ja Keskerakond võrdlemisi sarnased. Valimistel rõhutatakse tavaliselt erinevust — seda on need erakonnad teinud varem ning teevad ka tulevikus —, kuid sarnasused on tugevamad. Ega ilmaasjata kuulu nad ühte ja samasse rahvusvahelisse liberaalide organisatsiooni ning kaunis loogiliselt on nende esindajad koos ka europarlamendis.

See on üsna haruldane Euroopas, kus domineerivad erakonnad on tavaliselt vastandlikud: ühelt poolt sotsialistid või nende analoogid — ning teiselt konservatiivid, liberaalid või kes iganes. Selles tähenduses paistab Eesti pigem sarnane olevat Põhja-Ameerikaga — USA või Kanadaga –, kus domineerivad suurparteid on poliitilistelt seisukohtadelt samuti võrdlemisi ühte nägu.

Sellest tõdemusest kasvab välja järeldus: sõltumata sellest, kas valitsuse moodustab Keskerakond või Reformierakond, ei muutu sellest eriti tegelik poliitika. Detailides kindlasti, millest mõned võivad olla isegi olulised, kuid jäävad siiski detailideks.

Kaks kõva kivi ei jahvata head jahu

See asjaolu on need erakonnad kahel korral viinud üheskoos valitsuse moodustamisele. Valitsuse toimimiseks olid parteid sunnitud loobuma mõningatest poliitilistest lubadustest, kuid loobumise kergus on andnud tunnistust sellest, et ega need lubadused väga olulised polnudki.

Ent miks on siis ainult kahel korral suudetud koostööd teha? Sarnasuse korral võiks säärane koalitsioon püsivamalt valitseda. Kõige lihtsam vastus oleks vanarahva tarkuse appivõtmine — kaks kõva kivi ei jahvata head jahu.

Sellist seletust aitab täiendada järgmine seisukoht — valimiste käigus tunnetavad nimetatud erakonnad just teineteises peavastast ning kampaania kriitiline teravik ongi suunatud peamise oponendi vastu.

Kui valimised on läbi ja läheb valitsuse moodustamiseks, on kummalgi erakonnal avalikkusele raske seletada, miks pärast vastastikust ründamist ikkagi liitu tahetakse. Veelgi keerulisem on seda selgitada oma erakonna pooldajatele, kes võivad niisugust käitumist peaaegu et reetmisena käsitada.

Eesti mudel välistab enamusvalitsuse

Selle mudeli teiseks oluliseks tunnuseks tuleks pidada asjaolu, et ka nende domineerivate erakondade edukus riigikogu valimistel ei ole kokkuvõttes ikkagi parem kui ligikaudu kolmandik kohtadest, hääli veelgi vähem.

Senine kogemus kinnitab seda väidet ühe erandiga — 1995 valimistel võitis toonane Koonderakond koos oma liitlastega 41 kohta. Seda võitu võime tõepoolest võtta erandina, sest tegemist oli viiest erakonnast koosneva valimisliiduga. Tänases Eestis on seesugune kandideerimine lausa seadusega keelatud.

Kõikidel teistel juhtudel on tegelikult saavutamata jäänud isegi see kolmandik, kuid las ta jääb meile aluseks kas või parema meeldejäämise pärast. Kuid see kolmandik tähendab, et mudeli põhjal pole meil lootustki, et üks erakond saaks moodustada toimiva enamusvalitsuse. Päriselt seda võimalust välistada küll ei saa, kuid selline juhtum võiks kuuluda pigem imede valdkonda.

Seega peavad need domineerivad erakonnad hoolitsema võimalike liitlaste eest. Jätame siinkohal kõrvale juba vaadeldud võimaluse, et nad moodustavad liidu omavahel, ning jäägu vaatluse alt välja ka vähemusvalitsuse tekkimise võimalused.

Reformierakonna liitlased on kindlamini teada kui Keskerakonna omad. Ehkki need võimalikud satelliidid sooviksid ajada ka iseseisvat poliitikat — ja eks nad seda ka aeg-ajalt teevadki: eriti, kui ollakse opositsioonis —, on nende tegelikuks ülesandeks kohanduda domineerivate erakondade arusaamadega sel määral, et nad suudaksid pakkuda tõhusat toetust kas siis reformistliku või tsentristliku poliitika elluviimisel.