Rein Ruutsoo: Valitsus ei tahagi integratsiooni
Üsna raske on seda üsna jõhkrat sisendust ühendada Urve Palo retoorikaga, et „iga inimene on meile tähtis”. Selge, et valitsus on hädas. Tahaks midagi teha — midagi seejuures muutmata.
Pole juhus, et praegune propaganda, mis meenutab mitme aasta tagust kampaaniat „Kas Sergeid tunned”, on tänaseks mitte-eestikeelses meedias juba naerualune. Erinevalt tollastest stabiilsetest aegadest on pinnas posttraumaatiline.
2007. aasta aprillis löödud haavu mitte ei pehmendata, vaid osatatakse. Venekeelseile on selge, et kodakondsuspoliitikat ei kavatseta vähimalgi määral muuta. Manipuleerimine pigem vihastab.
Pärast seda, kui valitsusparteid kukutasid riigikogus läbi Keskerakonna viimase ettepaneku anda mittekodanike lastele automaatselt kodakondsus, on praegune reklaam juba selgelt kontraproduktiivne.
Keskerakondlaste ettepanek, mis sai kohe „populismi” sildi, kordab lihtsalt meie heasoovijate, Lääne poliitikute nüüd juba üha kategoorilisemaid soovitusi, mida jagavad ka akadeemilised ringkonnad. Valida on, kas hakata tõepoolest integreerima — või teha sellesuunalisi hämamisliigutusi, mis pigem halvendavad olukorda.
Peamine probleem seisneb muidugi juba 1991. aastal valitud fundamentalismis, mille vaiad on nii kindlalt maasse taotud, et selle muutmine nõuab eraldi läbimõeldud poliitikate komplekti, mille loomiseks pole aga täna soovi. Viimastel aastatel on valitsus ise enda teele veeretanud takistusi, mis konserveerivad tollaseid arusaamu ja võimendavad konflikte.
Valitsus on enda loodud olukorra vang
Eesti vähemuspoliitika, mis omandas juba Rahvarinde ja Eesti Kongressi aegadel parteipoliitilise värvingu, on viimastel aastatel teinud ohtlikke pöördeid: muutunud avalikult parteipoliitilise populismi, st retoorilise võimuvõitluse vahendiks ja sidunud üha enam ühte asju, mida küps poliitika ei tohi siduda.
„Rahvuslik kaart” on Eesti poliitikas omandanud meie tulevikku ohtlikult kahjustava kaalu. Mitmete parteide agendas seisab kesksel kohal „püha üritus” — Keskerakonna tõrjumine. Kui selleks vahendiks saab aga Keskerakonna integratsioonipoliitika diskrediteerimine iga hinna eest, on see juba mäng tulega.
Koalitsiooni poliitika on muutunud integratsiooni tõsiselt kahjustavaks. Nimelt on Keskerakonna algatused ja ettevõtmised, mis tegelikult toetavad integratsiooni, mahahääletatud või stigmatiseeritud — sest need võiksid suurendada selle partei kui stabiliseerija autoriteeti.
Kuid kui võimuparteide elektoraat koosneb valdavalt eestikeelseist, siis on paratamatult kiusatus ajada poliitikat, mis konsolideeriks eestlastest valijaid võimuparteide ümber, ja igasugust „järeleandmist” kujutada „rahvusliku reetmisena”, mida viib ellu „nende” partei — st teha kõik, et mitte lasta valijaskonda ümber jagada ratsionaalsete kaalutluste alusel.
Jutt Keskerakonnast kui venekeelsete parteist on vale, sest kõik teised on venekeelsete toetuse kaotanud parteid. Ja koos sellega enda loodud olukorra vangid. Veelgi hullem: Keskerakond pole mitte Venemaa hääletoru, nagu seda esitada püütakse, vaid Euroopa ja nüüd juba ka USA soovituste järjekindlaim toetaja.
Vastupidist rääkides on tegemist valijate lollitamisega. Lääs nagu Eesti ühiskondki, kaasa arvatud eestlaste enamik, soovib tegelikult eelkõige stabiilsust. Eriti täna, kui läheme vastu väga keerukale, pingeid tõstvale — kui mitte lausa plahvatuslikule perioodile (suureneb töötus, pankrotid, laenude tagasimaksmise kroonilised raskused, elatustaseme märgatav langus jne).
Olulised valikud tehti juba 2007, aga viimane aastad on enesehävituslikke protsesse võimendanud. Seega, oma võimu kindlustamiseks on toodud ohvriks Eesti stabiilne tulevik.
Eesti on väga tõsiste valikute ees. Loodan, et ustavus Eesti edule kaalub üles parteilised huvid, nii „püha” kui mõni üritus ka ei tundu. Meil pole tõsiseks konfliktiks enam ressursse — ei omas riigis ega Läänes. Kõik kulutati aprillis 2007 juba ära.
