Rein Ruutsoo: Saime veel kord hingamisaega

Umbes iga 20 aasta järel on iga eestlaste põlvkonda vaktsineeritud illusioonide tekkimise vastu Venemaaga suhtes. 1949. aasta suurküüditamisele järgnes 1968. aastal tankikolin Tšehhoslovakkias, 1991. aastal verine pühapäev Vilniuses ja viimati Gruusia sündmused.

Venemaa ei saa teisiti, ta peab igale naabrite põlvkonnale hirmu sisendama, tuletades meelde, et naabersuurriik on püsiv oht meie vabadusele ja isegi eksistentsile. Julgeolekutunde sügav vaegus moodustab edaspidigi püsiva fooni, mis ähvardab suuresti defineerida kõik arutlus- ja tegutsemisviisid, mille keskmesse nihkub julgeolekustamine või hädakaitsestamine.

Paralleelid meie aprillisündmustega

Konfliktiks on vaja kahte poolt, ja Gruusiat provotseeriti pikalt. Enamik analüütikuid on ühel meelel, et Saakašvili astus lihtsalt talle seatud lõksu, probleemi olemus peitub aga naaberriigi geopoliitikas (sh nafta). Kuid Saakašvili kavandatud lahendus oli absoluutselt ebaprofessionaalne nii sõjalisest, poliitilisest kui moraalsest küljest.

Möödunud aasta aprillikriisi Eestis ja Gruusia tragöödia vahel võib leida hämmastavaid paralleele. Need ei seisne mitte ainult naabri salateenistuste rutiinis, vaid ka psühholoogia rakendamises, mille kohta ka Venemaa autorid on avameelselt kirjutanud (vt Petrov M. N. Riigipöörde mehhanismid, M. 2005, Kara-Murza S. Rahva demonteerimine. M., 2007 jt).

Esiteks, mitu aastat enne „sündmusi” algab pingete üleskruvimine kohati juba raugevates konfliktikolletes. Esiplaanile nihutatakse totaalselt ühendamatud sümbolite käsitlused, võitluses avaliku ruumi keskmes haaravad juhtpositsiooni rahvusradikaalid, kes loovad pinna ka füüsilistele kokkupõrgetele (Madisson ja Lebedev visualiseerisid selle Eestis).

Provokaatoreid on mitut masti, aga nad suudavad tahaplaanile tõrjuda kõik „positiivsed hõlvajad”. Gruusia poolt viimastel aastatel arendatud integreerimise kava — USA nõustamisel toetatakse osseetide kõrgkoole, ehitatakse kultuuriasutusi jne — kaotab mineviku solvumistes ja relvatärinas tähendust.

Teiseks. Provokatsioonidega destabiliseeritakse olukorda riigis seni, kuni „positiivse hõlvamise” toetajad (näiteks samba ümberdefineerimine pooldajad) väsivad, nende argumendid kaotavad jõu. Nii Eestis kui Gruusias jäävad peale need, kes usuvad vaid ühte kindlasse strateegilisse lahendusse: parim lahendus on konflikti näilise allika kõrvaldamine ühe kiire löögiga. Selles nähakse võimu võimalust suurendada oma populaarsust. Eestis oli Ansip esimesena teel Gruusiasse.

Baltikumi provotseerimisel keskenduti 1991. aastal Leedule, mille muusikust liider Landsbergis oli tuntud tulipäisuse poolest. Tema ümber sätiti (usun, et nii oli ka Saakašviliga) hulgi hästi konspireeritud provokaatoreid (üks Landsbergist suunanud KGB agente oli muide leedulasest USA kodanik).

Impeerium virutab vastu

Kolmandaks. Impeerium annab juba ammu kavandatud vastulöögi. Gruusias oli lõks valmis. Mitmete märkide järgi jäi ettevalmistustöö aeg Eestis aga veidi lühikeseks. Mitte probleemi lahendamise strateegias, vaid tehnilistes üksikasjades oli Eesti valitsusel õnne. Oma kodanike aktiivse kaitse ja „rahule sundimise” plaanidega polnud võimalik isegi ähvardada.

Võitlusvälja keskosa vallutasid rüüstajad, kes andsid kavandatavale liialt kriminaalse ilme. Linterid ja Revad jäävad tahaplaanile ja kaotavad ka näo. Lihtsalt segadust külvama kavandatud, aga liialt domineerima pääsenud „tavalised vene pätid”, nagu sõnastas Postimees, rikuvad suuresti mängu. Konspiratsiooni naabri suunalt kavandajad selgitavad, et Eesti pool vedasid omakorda neid lõksu — jättes vanalinna teadlikult vandaalide rüüstata. Levitatakse koguni väiteid, et vandalismile suunasid demokraatia kaitsjaid Eesti agendid.

Neljandaks. Suure naabri juhid väidavad, et „selliste” inimestega, kelle käed on määritud (vastutus naabri kodanike valatud vere eest jne), ei ole võimalik läbirääkimisi pidada jne. Nad nõuavad nii Eestis kui ka Gruusias avalikult valitsuse vahetust. Kuna Eestis on vaid üks õnnetu surm ja toimunu jääb riigi siseasjaks, siis pole naabri valitsusel palju öelda. Nõudmise kohe valitsust vahetada esitavad siia saadetud emissarid (kelle hulgas on vähemalt üks eriteenistuse erukindral).

Viiendaks. Naabri jõustruktuurid ja nn rahvavõitlejatest toetajad ajavad pilli lõhki. Rahvale langenud hädas tõusvaid süüdistusi ei õnnestu kanaliseerida Saakašvili suunas. Erilise „teene” selles teevad Gruusia Lõuna-Osseetia võimurite kamandatavad rünnakrühmlased, kes kõrvuti banditismiga asuvad Gruusia alasid taas etniliselt puhastama. Nii Gruusia territooriumi ulatuslik okupeerimine kui ka saatkonna piiramine — rahvusvahelise õiguse jäme rikkumine ka Eesti puhul –, annab maailma avalikkusele võimaluse asuda isegi üsna nadis olukorras lõksu läinuid toetama.

Siia paralleelid esialgu ka lõpevad. Pealegi on siiski oluline vahe NATO liikme Eesti ja NATO-sse mittekuuluv Gruusia vahel. Tänane naftadollaritega rikastunud Venemaa on muidugi hulga tugevam kui 2007. aasta kevadel.

Venemaa maine on määritud

Viimased nädalad on Venemaa mainet tohutult määrinud ja selle armeed häbistanud. Sündmused Gruusias kinnitavad tänase Venemaa poliitilise eliidi imperialismi olulist erinevust hilisnõukogude mentaliteedist. Viimase doktriiniks oli, et sotsialistike riikides pole rahvaste vaenu. Brežnevlik Venemaa püüdis seda ka järgida (näiteks Tšehosvakkias).

Tänane Venemaa on pigem stalinliku NSV Liidu järeltulija. Selle juhid teevad taas vaenlasteks ning karistavad ja alandavad terveid rahvaid. Gruusias vallandunud terrori praktiline eesmärk võis olla pöörata rahva kibestumist ühe süüdlase, Saakašvili vastu, et saada pukki oma inimene.

Kui peaeesmärk — võimuvahetus — ebaõnnestus, siis ei jäänud muud kui häbistada, suruda põlvili need inimesed, kes ei jõudnud põgeneda. Eesmärki igal juhul kätte maksta, koht kätte näidata ja jätta rahvas tulevikuta, täidab põletatud maa taktika — metsad põlevad, sillad lastakse õhku, sadamad õhitakse, naftajuhtmeid rünnatakse, maanteed triigitakse tankidega puruks.

Sky News näitas Gruusia lipuga oma tolmuseid saapaid pühkivat irvitavat Venemaa sõdurit. Vaid SKY ja CNN-i kohaolek on ilmselt päästnud sadade grusiinide elu. Kindlasti aetakse massimõrvad osseedi „maaväe” kaela või väidetakse koguni, et grusiinid tapsid üksteist. Tänaseks on leiutatud koguni „vene mundris grusiinid”.

Venemaad ja venelasi ei tohi samastada

Venemaa-Gruusia sõda rebis 2007. aasta kevadel löödud haavadelt kärnad maha ka Eestis. Arvukate kirjatööde tunnistusel võõrandas sõda Eesti kogukondi veelgi: hirm kinnistas eestlaste hulgas Venemaa kui vaenlase, aga laiemalt venelase kui vaenlase kuvandit.

Isegi ETV läinudneljapäevases venekeelses erisaates, mida juhatasid Ain Ruussaar ja Maksim Rogalski, muutus vaenudiskursus valdavaks. Saates korduvalt kõlanud „viies kolonn” sai ilma lähema kvalifikatsioonita toetuse ka Eesti diplomaadilt, mis pole kindlasti hea toon.

Kuid ka saates Venemaa vaatenurka esindanud Nikolai Žarenkovi probleemitõstatus oli tähelepanuväärne. Esiteks: rahuolematus Balti riikide ja Poola ühisrindega (küsimus: mis teid seob?) ja teiseks sisendus, et Eesti ei peaks sekkuma nii kauge riigi nagu Gruusia asjadesse.

Zarenkovi positsioon keskendus seega avaliku arvamuse mõjutamisele Eesti poliitika suunamiseks naabri juba tuttavas nupuvõttes. Balti riikide ja Poola pihustamine oli NSV Liidu okupatsiooni üks aluseeldusi. Ent uus olukord pakub võimalusi loominguliselt vastata konfrontsioonile, mis pole meie kasuks.

Maailm pole pärast neid augustinädalaid muidugi enam endine. „Muameeste võit” annab taas hingamisaega. Mõnda aega on Venemaa käed Gruusias kinni, aga tema püüdlused ei kao kuhugi. Siiski on Venemaa poliitiline eliit on lõhenud. Ning Gruusia juhtide ja rahva samastamine on raevunud Putini jäme viga, mida meil tuleks Venemaad ja venelasi silmas pidades igati vältida.