Rein Ruutsoo: Meid valitsevad antikommunistlikud bolševikud?

 (229)
Rein Ruutsoo: Meid valitsevad antikommunistlikud bolševikud?
Foto: Eesti Ekspress, Vallo Kruuser

Karl Vaino ajal oli parteiaparatšiku karjääri valimine võimalik vaid teatavate isiksuseomaduste juures, mida tänapäeval omistatakse ”moraalsetele värdjatele”. Võimurite toimetamise köögipoolel pole midagi muutunud.

Rohkem kui aasta tagasi, vabariigi 20. aastapäeval resümeeris Edward Lucas oma tähtpäevaartiklis, et Eestis on võimule tulnud ”antikommunistlikud bolševikud”. Tema sõnum oli selge: Eestis teostatakse võimu vääritute, demokraatiat halvavate võtetega.

Erinevalt enamikest Lucase Eesti-teemalistest artikleist, ei ole seda kirjatööd eestindatud. Kuid jätkem meelde: selle diagnoosi pani üks suurimaid Eesti sõpru! Tänaseks on Rein Raua ”Back in USSR” saanud juba ka arvukate artiklite sümboolseks ühendpealkirjaks.

Tõsiasi, et osa poliitikuid on ära teeninud moraalsete värdjate tiitli, võib paista ülekohtusena vaid ebaadekvaatse minapildiga võimurile. Selle minapildi murendamine on muutuste aluseeldus. Sest kuigi (valitsuse poolt) kostab etteheited, nagu tegeldaks debati asemel siltide kleepimisega, on vaieldamatu, et viimaste aastate küüniline suundumus suletud ühiskonna poole on võtnud süsteemse ilme.

Seotud lood:

Déjà vu tunnet sõlmivad ängistuseks väga tuttavad minevikumärgid: parteiline avangardism, küüniline jõupoliitika, avalik vaenlase kujuga manipuleerimine, oponenti diskussioonist väljasulgev retoorika, õiguse kohaldamise hirmutav suva või jõustruktuuride demonstratiivne kaasamine. Valitsusjuhi üleskutsed debatiks kõlavad sedalaadi keskkonnas demagoogiana. Formaalne demokraatia nagu toimiks (sõnavabaduses on Eesti ju esirinnas), kuid pole kedagi, kes kuulaks. Nii ähvardavadki eelpool loetletud komplekti üksteist võimendavaid jooned viia süsteemsete muutusteni. Et mitte liiga pikale minna, markeerin iga tunnust paari näitega lähiminevikust.

Avangardism

Seda, et võimuparteile ei ole kompetentsuses alternatiivi, nagu kuuleme valitsuse poolelt, korrutasid ka EKP pärijad, nõndanimetatud vaba-eestlased 20 aastat tagasi. Ajalugu kinnitas vastupidist.

Avangardism on bolševismi tüüpi võimu filosoofiline õigustus. Avangardism on tõde monopoliseeriv mõtlemis- ja poliitika tegemise tüüp. Sellelt positsioonilt jagunevad arusaamad tõesteks ja valedeks vaadeteks.

Tõeste vaadete kandjad esitavad end tõe kehastustena ja vastavalt sellele nõuavad endale ka ajaloo ees erakordseid volitusi. Alternatiivsed seisukohad ei kuulu arutamisele, kompromissid kui kuritegelikud, on välistatud.

Partei monoliitsus

Parteielu demokraatlikkuse tagatis on selle elav fraktsioonilisus ehk eriarvamuste ja grupeeringute lubatavus. Leninlik partei oli ”valatud kui ühest terasetükist” ja selle ühtsust valvati kui ”silmatera”. Teisiti mõtlemise eest hoiatati avaliku hukkamisega.

Taasiseseisvunud Eestis on väljaviskamine reeglina parteid rängalt rebestanud. Silver Meikar visati reformarite hulgast välja juhatuse ühehäälse (!) otsusega. Kui omal ajal said mõnedest inimestest ”moraalsed värdjad” suuresti (surma)hirmus, siis vabas ühiskonnas oli see partei juhtide kollektiivne moraalne valik.

Andrus Ansipi formuleering, et ”Meikar on ise asetanud ennast väljapoole parteid”, on NLKP retoorika klassika, kus partei monoliitsus seati kõigist väärtustest kõrgemaks.

Kaja Kallase juhtum on aga tähelepanuväärne selle paralleelide tõttu möödanikuga. Oma tausta tõttu on tal sarnased ”privileegid” Marju Lauristiniga 40 kirja kirjutamise ajal. Ilmselgelt on partei rajaja tütrega avalik arvete õiendamine väga tülikas. Kuid just pärilikult ”oma” poolt omerta murdmine tekitab seda suuremat raevu, sest ähvardab partei murenemisega.

Demokraatia nullimine

Lenin käsitles parlamenti ”kodanluse jututoana”, mis maskeerib grupeeringu võimu. Bolševistlikel tõe valdajatel pole seda aega raiskavat ussjätket vaja. Esindusdemokraatia nullimisel (ka riigikogus) on saanud normiks teerullipoliitika ja seadusloomega manipuleerimine (näiteks soolist võrdõiguslikkuse käsitlevale aktile kleebitakse juurde ”mida vaja”; valimisringkondi tükeldatakse sobivaks).

Administratiivse ressursi kasutamine eriarvamuste blokeerimiseks on igapäevane praktika. Selle kohta on heaks näiteks peaministri partei kontori ees avalikku arvamust esindava meeleavalduse tõrjumine demonstratiivselt tühisõnaliste fraaside saatel ja fiktiivseks toimetamiseks (ideoloogia propageerimiseks).

Kuna Reformierakond ei püüdnud ”oma üritust” isegi mitte formaalselt korraldada, irvitati ju avalikult demokraatia üle. Õiguskantsleri protest ja avalikkuse nördimus sundisid partei küll taganema, kuid see ei muuda fakti, et irvitati näkku mehele tänavalt ehk teisisõnu kodanikuühiskonna üle.

Vandenõuteooriad töötavad alati

Tõe monopoliseerimisest on lahutamatu teisitimõtlejate sidumine kurja salanõu ja demokraatiavastasusega. Kui võimupartei oli avaliku ruumi hõivamisest sunnitud taganema, siis vahetati diskrediteerimise repertuaari. Ligi suu läbi serveeriti parteilisest vägivallast šokeeritud kunstitudengitest protestijaid ”äärmusrühmitusena”.

Nii püüti meelavaldust kujutada mitte kui südametunnistuse häält, vaid madalatest motiividest lähtuvat või üksikisiku organiseeritud vandenõu võimupartei vastu. Konspiratiooni paljastava vastulöögi andis Randepere poolt saates "Kolmeraudne" esitatud väide, et palavalt armastatud partei (seekord reformipartei) mainet ründavat vaid mingi "väike rühmakene" õõnestajaid ehk memokraadid. Muide, täpselt samuti serveeriti kunagi dissidentide ettevõtmisi.

Lisaks avalikkuse südametunnistuse hääle tasalülitamisele, on vandenõude kultiveerimisel veel üks oht - vandenõu kui millegi kuritegeliku või äärmusliku tõrjumiseks on õigustatud erakorraliste meetmete kasutamine...

Vaenlase kujuga manipuleerimine

Sovetiajastu lemmikvõte oli igasugusele teisitimõtlemisele piiritaguse ”karvase käe” külge kleepimine. Et eestikeelse õppe süvendamine vene koolides on nii puudulikult ettevalmistatud, et nõutud ulatuses seda kvaliteetselt korraldada pole võimalik, võiks tänaseks olla juba faktiks tunnistatud. Just sellele viidates kutsub Jaak Allik vene lastevanemate vastaseisu taga nägema mitte kellegi ”karvast kätt”, vaid vanemate reaalset muret oma laste hariduse pärast. Kuid probleem pole vaid tõigas, et tegemata tööd lahendatakse jõupositsioonilt.

Mõistuse häält ja Eesti pikaajalisi huve kaitsvaid poliitilisi vastaseid on käepärane serveerida ”venemeelsetena”. Kärarikkad üleskutsed võitlemaks haridussüsteemi korrastamise vastastega ehk kodanikuaktiivsuse demoniseerimine ei teeni mitte niivõrd ”vastupanu” mahasurumise eesmärki, vaid on läbimõeldud taktikaline käik. Selle peamine eesmärk (nagu igasugusel vastuolude õhutamisel) on tähelepanu kõrvale juhtimine, et takistada valitsuse populaarsuse langust ja ühendada eestlasi ”meie kalli partei” ümber. Et manipuleeriva vastandumise hind on ühiskonna lõhestamine, ei tundu võimust kinni hoidjaid huvitavat.

Politsei kaasamine

Inimeste hirmutamine ja avalik häbistamine eesmärgiga piirata võimureid ohustavate kodanike põhiõigusi, vaid süvendab kriisi. ”Mõjuagendi” silt on otse laenatud kagebiit Krutškovi kolleegidelt. Stalinliku prokuröri Võšinski lemmiksilti ”ühiskonnavastane element” asendab sisutu ”mõjuvõimuga kauplemine” - õiguslikku argumenti asendavad mõtlemisvõimet halvama kavandatud lööksõnad.

Kuid nagu osutas impeeriumi häving, on jõuvõtted pikemas perspektiivis kontraproduktiivsed. Jälitusorganiste toel poliitiliste parteide hävitamine (viimati väitis seda saates Vabariigi kodanikud otsesõnu juuraprofessor Igor Gräzin), demonstratiivsed puistamised opositsioonipartei kontoris, avalik diskrediteerimine mingite ”aastaraamatute” toel ja teised sedalaadi toimetamised on kodanikuriigis mõeldamatud. Kuid just ”kodanikeriik” oli kord reformerite võtmesõnaks.

Millised on jultunud avaliku vägivalla taga peituvad mehhanismid, selgub varem või hiljem kindlasti. Oletan, et see hakkab toimuma selliste vabanduste saatel, nagu 20 aastat tagasi: ”Ka meie KGBs ei tahtnud”, ”Saime aru, et see on inetu ” või ”Aga meie pole süüdi – me täitsime partei käsku”. Et ajalugu tänast päeva üsna karmilt hindab, selles pole kahtlust.

Lõpetuseks. Võimurite toimetamise köögipoolel pole midagi muutunud. Kõik see on klassika. Aga miks on asjad nii läinud? Miks just selline lähenemine osutunud edukaks? Eesti poliitilise elu ummik pole olnud paratamatu, aga ka mitte juhuslik.

Moraal on igasuguse poliitika hindamise mõõdupuu ja selle puudumist ei korva miski. Traumajärgne Eesti ühiskond on ühelt poolt loosungite ja hirmude meelevallas ehk kergesti manipuleeritav. Teiselt poolt, parafraseerides klassikut (Vladimirit, Ilitši poega) ”tuleb meil kapitalismi ehitada inimestega, kelle oleme saanud päranduseks eelmiselt režiimilt”.

Edward Lucas püüdis meid hoiatada. Me seisame silmitsi leninliku partei kasvandikega. Nürimeelse venestaja Karl Vaino ajal oli parteiaparatšiku karjääri valimine võimalik vaid teatavate isiksuseomaduste juures, mida tänapäeval omistatakse ”moraalsetele värdjatele”. See mõte pole argumentum ad hominem, ma vaid sedastan see on sotsiaalteaduslikku fakti: kultuur uueneb kõige aeglasemalt ja eeldab põlvkondade vahetust.