Rein Ruutsoo: 25 aastat Eesti suveräänsusdeklaratsioonist

 (41)
Loengus - Põdra maja saladused
Rein RuutsooFoto: Andres Putting

Eesti, anna andeks!" - just selline tekst seisis loosungitel, mida kandsid novembri teisel poolel 25 aastat tagasi Leedu Ülemnõukogu hoonet piiravad leedulased. Baltimaade esimene impeeriumi vastu suunatud suur ühisaktsioon - peatada Moskva pealetung meie iseseisvusliikumisele - jäi poolele teele. Leedu juhtkond polnud veel valmis toetama Eestis 16. novembril 25 aastat tagasi tehtud algatust, millest sai alguse üks lähiajaloo murrangulisi hetki.

Nimelt toetavad paljud ajaloolased välisminister Jaan Manitski mõtet, et "Eesti 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioonist sai praktiline eeskuju teistele vabadusliikumistele NSV Liidus."

Iseseisvuslased ja autonomistid

Leedu ajalukku on 1988. aasta novembripäevad läinud katsena teha kaalukas samm iseseisvuse taastamise suunas. Tänaseks on Eesti Balti riikidest jäänud viimaseks, kus jätkuvalt püütakse impeeriumi lagundajaid lahterdada tõelisteks iseseisvuse eest seisjateks ja „autonomistideks". Viimaste, eelkõige Rahvarinde, (EKPst kõnelemata) häbipostis hoidmisel on kesksel kohal olnud nn suveräänsusdeklaratsioon.

Seotud lood:

20 aasta möödumisel suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmisest kinnitas president Toomas-Hendrik Ilveski: „Olid need, kes rääkisid suveräänsusest ja olid need, kes rääkisid iseseisvusest. (...) Räägitakse lihtsalt erinevatest asjadest ja kohati ka erinevat keelt."

Kas ikka oli nii? Elementaarne historism eeldab, et nähtusi käsitletakse ajaloolises kontekstis. „Neid", kes tahtsid vaid mingit autonoomiat, oli eestlaste seas sama kaduvväike osa, kui leedulaste seas.

Poliitika jaguneb (praktiliselt tehtavaks) poliitikaks ja ideaalideks. See pole saladus vähemalt sellest ajast saadik, kui Max Weber soovitas väärtus- ja sihiratsionaalsusel vahet teha. Kes poliitikafilosoofiast ei hooli, see võiks lihtsalt küsida: kas on mõistuspärane väita, et keegi, olgu ta või EKPlne, tahtiski elada orjuses ehk mahajäänud, vaesuvas ja keelt-kultuuri rõhuvas riigis?!

Kõneles „rahva hääl"

Meenutagem - suveräänsusdeklaratsioon sündis 863 000 eestimaalase nõul, ca 90% täiskasvanud eestlastest andis oma selle sünnile toetusallkirja. Enam kui kolm miljonit allkirja kogusid meie Balti naabrid. 1988. aasta sügisel sai seega teoks Balti rahvaste kõigi aegade osavõturohkeim ühisaktsioon.

Läti ja Leedu ajaloolased on üsna ühel meelel: vabaduspüüdlust sai hambuni relvastatud impeeriumis praktilise poliitikana sõnastada eri aegadel eri viisidel, aga rahvas sai alati kõikjal „õigesti" aru ja mõistis, millest jutt. Muuseas, kui lugeda NLKP KK büroo protokolle, siis ka Moskvas osati dokumente „õigesti" lugeda.

Mis puutub Eestisse, siis on arusaamatu, miks tahetakse Muinsuskaitse Seltsilt ja isegi ERSPlt ära võtta au/tunnustus, mille nad allkirjade kogumise toetamisega on ära teeninud. Muide, Eesti Evangeelse Luteri Kiriku juhtkonna korraldusel peeti 1988. aasta 16. novembril jumalateenistusi ja helistati mitu päeva kirikukelli. Eesti Kristlik Liit tegi ettepaneku korraldada koguni palvepäev. Tänaseks on need ja paljud muud rahvast ja rahvaid hardalt liitnud ühispingutused suudetud mälust kustutada ja asendada lõhestava retoorikaga, mis kaugendab meid ka selles mõõtmes Balti õdedest.

Unistus ühisrindest

Nagu teame, sündis suveräänsusdeklaratsioon rahvaloomeliitude pleenumi vaimust, küpses Rahvarinde töörühmades ning Vaino Väljase partei ja Kadrioru tagatubades. Kuid saatuslikuks kaalukeeleks võis saada Eesti üksi jäämine. Eesti tuleviku eest vastutuse võtnud nii Väljase, EKP kui ka Rahvarinde juhid tajusid hästi oma positsioonide haprust.

Laiem kandepind lisanuks ühelt poolt algatuse läbimineku võimalusi Toompeal. Samas oleks ühisrinne mingilgi määral hajutanud Moskva survet. Liitlaste leidmisel talitasid Rahvarinne, Väljase partei ja „Kadriorg" suures üksmeeles. Rahvarinde võimalused avalikult tegutseda olid suurimad.

Baltimaade pealinnades algasid nõupidamised ja kihutuskoosolekud. Kuu aega varem solidaarsust vandunud Eestimaa Rahvarinne, Tautas Fronte ja Sajudis said tuleristsed. Veelgi enam, Moskva prohmakast võeti viimast.

Landsbergise hinnangul kasutasid Rahvarinde juhid Kremli vea Baltimaid konsolideeriva potentsiaal täiega ära. Paari nädalaga toimus Baltimaade koostöös ja poliitilises arengus tohutu hüpe. Eelkõige muutus see nähtavaks Läti poliitilises kliimas. Baltimaade ametlikud liidrid said piirduda vaid telefonikõnedega. Sedalaadi koostöö oli tollastes Nõukogude Liidus ka maksimum. Ükskõik millist Balti liidrite ühisistungit oleks kohe käsitletud vandenõuna ja seda koos drakooniliste tagajärgedega.

Jaga ja valitse

1988. aasta 16. novembri eelõhtuks oli Balti riikides koos juba miljoneid allkirju. Naabrite partejuhid - Janis Vagris ja Algirdas Brazauskas lubasid Väljasele, et suruvad ka oma ülemnõukogudes Eesti eeskujul koostatud otsused läbi. Impeeriumide meetodiks on aga ikka olnud „jaga ja valitse".

Ennekuulmatu vastuhaku eestvedajad ja toetajad nõuti kiirkorras Moskvasse ükshaaval vaibale. Moskvas tajuti hästi, kust lähtub impeeriumile suurim oht. Läti Ülemnõukogus oli mitte-lätlasi juba arvuliselt piisavalt, et koos lätikeelsete vanameelsetega kindlalt sulustada igasugune „natsionalism". Pealegi oli Läti 1959. aasta puhastuste järel ikka veel post-traumaatilises seisundis.

Läti Rahvarinde juhi Dainis Ivansi meenutuste kohaselt alustas Kremli tähtsuselt kolmas mees - Anatoli Lukjanov Elmars Bishersit ja Dainis Ivansi mõnitamisega. Juba ukselt hüüdis ta: „Ärge mängige lolli - te tahate ju NSV Liitu lammutada". Tegelik tasalülimine toimus kulisside taga.

Sajudise liidrit Landsbergist, kes oli juba omandamas (nagu Lennart Meri seda iseloomustas) katoliikliku märtri mainet, Moskvasse ei oodatud. Kreml panustas partei uuele sekretärile Algirdas Brazaukasele.

Brazauskas oli Leedu patrioodina 1988. aasta suvel teinud läbi tohutu arengu, kuid mitmete nabanööridega Moskvaga tihedalt seotud. Veel juulis teatas ta, et esineb Sajudise miitingul vaid siis, kui trikoloor maha võetakse. Arvestades Leedu rahva arvu ja eliidi lõhestatust, oli surve Brazauskasele ka kõige tugevam. Leedu ÜN istungi eel, kui Eesti oli omalt poolt suveräänsuse juba deklareerinud, kutsuti ta veelkord Kremlisse hirmutamistega tembitud manitsusi kuulama.

Kremli lootus Eestit kontrolli all hoida taandus suuresti Gorbatšovi ja Väljase isiklikele suhtele. Kuid Väljase partei oli ainus vabariiklik organisatsioon Baltimaades, kus suveräänsus oli juba 1988. aasta septembrist seatud poliitilise agenda keskmesse. Väljase positsioon oli selles mõttes tugevaim. See jättis Väljasele manööverdamisruumi ka nende saatuslike päevade valikuis. Kuid samas oli see nõrgim. EKP-l oli vähe valikuid: "Meid poleks siis ära pühkinud mitte Muinsuskaitse Selts või ERSP, vaid Rahvarinne," on meenutanud Indrek Toome.

„Eesti ime"

Nagu karta võis, lõppes oodatud Ülemnõukogu istung Lätis „bullaga" heale tsaarile. Juristide pikka vastulauset ei vaevunud Moskva lugemagi. Landbergise ägedus osutus kontraproduktiivseks, Leedu vaimueliit lasi end lõpuks Brazauskase poolt ära hirmutada ja küsimust ei võetudki Ülemnõukogu päevakorda. Šokis leedulastele sai 18. novembrist „rahvusliku alanduse päev".

16. november - Eesti ja Väljase suurpäev, on üks neist sündmustest, mis on andnud mõnedele Eesti ajaloolastele võimaluse mõnitavalt kirjutada EKP ja Rahvarinde „lembimisest" 1988. aasta sügisel. Tõsi ta on - ühishuvid ja nii poliitiline instinkt kui ka läbinägelikkus kaalusid üles poliitiliste jõudude loomulikud erihuvid.

1988. aasta sügisel saavutati midagi, millest Eesti poliitikas jäi edaspidi kohati lausa ennasthävitavalt puudu. Sündis see, mida Rein Taagepera on nimetanud „Eesti imeks".

Heita meie Balti õdedele ette nõrkust või vähest solidaarsusest, oleks ülekohtune. Meie naabrite poliitiline küpsemine oli hilisem. Just Sajudise ja Tautas Fronte ning parteijuhtide vahelise usalduse ning koostöö nõrkus sai põhjuseks, miks Läti ja Leedu ei suutnud tollal meiega ühtset Balti rinnet moodustada.

Kas Balti ühisrinde teke oleks hilisemat survet või koguni repressiooniohtu vähendanud, on teine küsimus. On avaldatud koguni arvamust, et Eesti jäämine üksi pehmendas Moskva raevu. Gorbatšov sai Kremli pistrikele kinnitada, et „kõik on endiselt kontrolli all" ja et sõber Väljas ja väikene Eesti lasksid läbi vea, mille nad ka kohe ära parandavad. Eesti aga oli iseseisvuse taastamise teel teinud esimeses valiku, mille juurest enam tagasiteed ei olnud.