Nimelt toetavad paljud ajaloolased välisminister Jaan Manitski mõtet, et "Eesti 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioonist sai praktiline eeskuju teistele vabadusliikumistele NSV Liidus."
Iseseisvuslased ja autonomistid
Leedu ajalukku on 1988. aasta novembripäevad läinud katsena teha kaalukas samm iseseisvuse taastamise suunas. Tänaseks on Eesti Balti riikidest jäänud viimaseks, kus jätkuvalt püütakse impeeriumi lagundajaid lahterdada tõelisteks iseseisvuse eest seisjateks ja „autonomistideks". Viimaste, eelkõige Rahvarinde, (EKPst kõnelemata) häbipostis hoidmisel on kesksel kohal olnud nn suveräänsusdeklaratsioon.
20 aasta möödumisel suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmisest kinnitas president Toomas-Hendrik Ilveski: „Olid need, kes rääkisid suveräänsusest ja olid need, kes rääkisid iseseisvusest. (...) Räägitakse lihtsalt erinevatest asjadest ja kohati ka erinevat keelt."
Kas ikka oli nii? Elementaarne historism eeldab, et nähtusi käsitletakse ajaloolises kontekstis. „Neid", kes tahtsid vaid mingit autonoomiat, oli eestlaste seas sama kaduvväike osa, kui leedulaste seas.
Poliitika jaguneb (praktiliselt tehtavaks) poliitikaks ja ideaalideks. See pole saladus vähemalt sellest ajast saadik, kui Max Weber soovitas väärtus- ja sihiratsionaalsusel vahet teha. Kes poliitikafilosoofiast ei hooli, see võiks lihtsalt küsida: kas on mõistuspärane väita, et keegi, olgu ta või EKPlne, tahtiski elada orjuses ehk mahajäänud, vaesuvas ja keelt-kultuuri rõhuvas riigis?!
Kõneles „rahva hääl"
Meenutagem - suveräänsusdeklaratsioon sündis 863 000 eestimaalase nõul, ca 90% täiskasvanud eestlastest andis oma selle sünnile toetusallkirja. Enam kui kolm miljonit allkirja kogusid meie Balti naabrid. 1988. aasta sügisel sai seega teoks Balti rahvaste kõigi aegade osavõturohkeim ühisaktsioon.
Läti ja Leedu ajaloolased on üsna ühel meelel: vabaduspüüdlust sai hambuni relvastatud impeeriumis praktilise poliitikana sõnastada eri aegadel eri viisidel, aga rahvas sai alati kõikjal „õigesti" aru ja mõistis, millest jutt. Muuseas, kui lugeda NLKP KK büroo protokolle, siis ka Moskvas osati dokumente „õigesti" lugeda.