Rein Pakk: Tallinn või/ja Tartu
Oletame, et sa oled kunstnik. Sul on ideed, oma stiil, omad tehnikad, oma lähenemine, oma ideoloogia, oma turg. Sa tegutsed ja töötad Tallinnas, oled edukas.
Aga siis ühel päeval tundub sulle, et tõde on kuidagi teisiti, et sinu inspiratsioonimaardla on muutunud, et sa pead selleks, et edasi minna valima uue ideoloogia, lähenemise, stiili, ideed ja tehnikad.
Tõsise kunstnikuna järgnedki sa oma uutele loomingulistele vajadustele ja äkki selgub, et see ei meeldi Tallinna kunstiüldsusele ja sa satud nendega konflikti. Sa teed endiselt head tööd, kuid kriitikud, galeristid, fondide juhid, isegi sõbrad, jne ei armasta ega soosi sind enam. Teised kunstnikud muidugi ka mitte.
Sa vihastad ja lahkud — Laanetagusele, Raplasse, Tartusse, Kärdlasse, ükskõik kuhu. Ühesõnaga asumisele. Töötad seal omanohki, ammutad energiat trotsist ja ootad paremaid aegu, paremat konjunktuuri. Ootad päeva, mil sind jälle mõistetakse ja hinnatakse ja sa parnassile tagasi pääsed.
Ja tead, mis mõte sul siis tekib? Sa mõtled, et miks on nii, et miks ei võiks Eestis olla teist arvestatavat keskust, kus võiks teha oma tööd samasugusel tasemel. Tegemata hinnaalandust kvaliteedis, rahas, väärikuses ega tunnustuses.
Miks ei võiks olla kaks keskust, mis oleksid teineteisele alternatiiviks, mis oleksid teineteisega kestvas kultuurilises dialoogis. Nii võiks olla meie kultuur ju kaks korda rikkam.
Muidugi räägin ma Tartust, kuigi see on vaid üks võimalik linn. Tartut ei ole vaja ainult tartlastele vaid ka tallinlastele. Neil oleks endal huvitavam.
Kui sind pole meedias, siis sind pole olemaski, eks ole. Oled kuulnud. Sa tead.
Pole see asi tegelikult nii hull midagi. Ega ainult meedia meheks tee? Või naiseks. See meedia ei olegi tegelikult mingi eriline koht.
Sealtpoolt — Teie poolt, ma mõtlen — vaadates võib jah jääda selline mulje, aga tegelikult on meedia just selline koht, mida saab vaadata just sealtpoolt ja siitpoolt. Ühest otsast ja teisest otsast.
Õieti see ta mõte ongi, et mõlemast otsast oleks näha. Ja õieti polegi meedia mingi koht, vaid hoopis toru. Näiteks praegu olen mina siin ühes toru otsas ja Teie seal teises otsas. Meedia on kommunikatsioonitoru, ei muud ja mina saan praegu selle toru kaudu Teiega rääkida.
Ja teate mis on selle juures kõige tähtsam? Nimelt see kommunikatsioon on alati vastastikune, minu jutt on alati dialoog!
Meedia on — või õieti peaks olema — nagu karaokemasin, kus kõik ühiskonna erinevad hääled, kellel on laul laulda saaksid korra mikrofoni enda kätte. Vat nii. Ja kui nüüd keegi ütleb — meediatoru sealpoolses otsas või siinpooleses otsas — et olukord, mida ma kirjeldan ei ole kinni mõtlemises, siis ta lihtsalt eksib.
Kui keegi ütleb, et Eesti elu koondumine ainult ühte keskusesse on paratamatu, siis võtku teadmiseks, et kogu inimtegevus ongi olnud võitlus paratamatusega. Ja selleks jääb ta ka edaspidi.
Kes vastupidist väidab, ei ole puu otsast alla saanud. Ta võib olla hästi riietatud ja lõhnastatud ja tal võib olla isegi mobiiltelefon või sülearvuti, aga tema peas leidub kasutusmanuale parimal juhul ehk ainult pihukirve ja kaevekepikese tarvis.
Elagu NYC ja LA, Stockholm ja Göteborg, Samarkand ja Buhhara, Vilnius ja Kaunas,
elagu Tallinn ja Tartu!
It takes two to tango.
