Rein Langi vallandatud nõunik: kultuuriministeerium on kultuuri pärast ja mitte vastupidi

 (90)
Rein Langi vallandatud nõunik: kultuuriministeerium on kultuuri pärast ja mitte vastupidi
Foto: Andres Putting

Kultuuriminister Rein Langi poolt lahti lastud muusikanõunik Siiri Siimer kirjutab enda vallandamise tagamaadest ning kommenteerib asjaolusid, mis selleni viisid.

Kõigepealt, kirjutis, mis eilses Delfis üleval oli (pealkirja all „Kultuuriminister Rein Lang lasi lahti muusikanõunik Siiri Siimeri...“), polnud mõldud avaliku kirjana. Kirjutasin selle väikesele muusikute kogukonnale selgitamaks oma lahkumise tagamaid.

See, et keegi aktiivne inimene tegi väikese nalja ja saatis selle Delfile, oli omaalgatuslik tegu ja ma ei teagi, kas pahatahtlik, aga igal juhul tahtlik tegu sundimaks siis vist kedagi edasistele mõttetegevustele.

Ok, nüüd on see sündinud.

Ma räägiksin mõningatest kommentaaridest, mida eile juba kirjutada jõuti.

1) Kommentaar ametnikuasjus:

Minu lause: ma ei ole ametnikutüüpi ametnik, kommenteerija: aga kui ehitaja ei ole ehitajatüüpi ehitaja, siis ta ju pole ehitaja. Absoluutselt õige, kui asi puudutab ehitajat või ükskõik millist eriala, mida konkreetselt õpitakse ja mis nõuab kindlat ühe valdkonna teadmist ja praktilist oskust.

Aga kes on tegelikult ametnik? Kus õpitakse ametnikuks?

Kiire vaade Vikipeediale ütleb: ametnik on üldises tähenduses igasugune kantseleitöötaja. Kitsamalt peetakse ametniku (saksa keeli der Beamter ehk die Beamtin) all silmas riigiteenistuses isikut, kelle ametikohaga kaasnevad teatud privileegid (kindlustatus vallandamise suhtes (enam ei kehti ) jne.

Seotud lood:

Minu nn ametijuhend ütleb, et muusikanõuniku (Kultuuriministeeriumis kasutatakse ka sõna sisunõunik) ülesandeks on muusikaelu, muusikakollektiivide ja kontserdiasutuse tegevuse analüüsimine ning olulisemate probleemide väljaselgitamine, samuti osalemine muusikaelu ja –asutuste tegevust reguleerivate õigusaktide eelnõude koostamises, riikliku finantseerimise põhimõtete väljatöötamine ja muusikaekspordi edendamine.

Minult nõuti muuhulgas riiklikult tunnustatud kõrgharidust (soovitavalt muusikaalast), eelnevat töökogemust töövaldkonnas, väga head Eesti muusikaelu tundmist ja head algatus- ja analüüsivõimet.

Ja see oli see, mida ma oma tegevuses enim silmas pidasin ja millele ma ka keskendusin.

Etteruttavalt, mismoodi siis sisunõunik peaks kuulekalt lihtalt alluma oma ülemusele?

Lootuses, et temal on veel rohkem seda, mida nõutakse sisunõunikult?

Ja uskuge mind, ainuüksi Eesti Muusikanõukogusse kuulub 49 muusikainstitutsiooni, meil on 4 suuremat riiklikku muusikaasutust (Eesti Filharmoonia Kammerkoor, ERSO, Eesti Kontsert ja Rahvusooper, mis on avalik-õiguslik ning ei kuulunud minu haldusalasse), lisaks on Festivalide Liidus 53 festivali ja siis veel festivale, mis Liitu ei kuulu ning eraõiguslikud muusikakollektiivid. Ma võtaksin juurde ka veel lastemuusikakoolid Eestis, mida on 84 ja mille käekäigu pärast võiks ka Kultuuriministeerium muretseda, sest muidu võib juhtuda, et meil pole nende täisealiseks saamisel mitte kellegagi muusikat teha ega ka seda väärtust eksportida.

Ja päris kindlasti ei saa ükski inimene seda ala analüüsida ega tuua välja probleeme, kui ta ei suhtle nende institutsioonidega, muusikutega, kui ta ei käi kuulamas kontsertidel ja festivalidel muusikat ja muusikuid.

Muusikanõunik ei tohi mingil juhul mõelda midagi välja kabinetisügavuses. Ta peab suhtlema ja arutuma inimestega, igasuguste inimestega, ka muide nendega, kes pole ise muusikud, aga on muusikakuulajad ja muusikaarmastajad. Ja veel, muusika ei kajastu aruandes paberkandjal, internetis ega excelitabelis.

Ei saa alustada mingite dokumentide väljamõtlemist sellest, millest siin majas see on tihti alanud:
Kõigepealt mõtleb ametnik mingi asja välja (ise, kabinetis, ei aruta kellegagi, sest tähtaegade tõttu pole see võimalik ja niikuinii teab ametnik paremini) ja siis esitleb seda valdkonnale. Sellist asja nimetatakse valdkonna kaasamiseks. Valdkonnal võib midagi öelda olla, siis kuulatakse nad ära, aga enamjaolt sellega väga ei arvestata või pannakse dokumenti mingi enamvähem sinnapoole lause, mida võiks hea tahtmise juures lugeda kaasamiseks.

2) Kommentaar: ...minu ülesanne oleks pidanud olema nö kavalalt ja diplomaatiliselt saada oma nö tahtmine.

Kuna ma seda ei osanud saavutada, siis olen ise süüdi (väga õige, täiesti nõus)
Minu küsimus on: Milline võiks olla minu tahtmine?

Ma ei ajanud seal mingit enda isiklikku asja ja minu suurimaid tahtmisi oli kuulata ära need, kes on pädevad ütlema, mida nad tahavad ja mida muusikutele vaja oleks. Ei ole lihtne üksinda ja tõesti, ei peagi, mõelda välja, kuidas oleks veel parem edendada Eesti muusikaelu ja selle eksporti.
Eestit tuntakse paljuski tänu muusikale, meil on väga häid heliloojaid ja dirigente, muusikakollektiive ja ansambleid, vähem soliste, aga kõike ei saagi ühel miljonilisel maal olla, aga selleks, et seda teada, ei piisa sellest, et üks inimene mõtleb välja, kuidas selle kõige väljaviimine ja „müümine“ võiks parem olla.

Ja mis puutub sõnasse diplomaatia, siis selle sõnaga oleksin ma väga ettevaatlik. Diplomaatia tähendab reaalses elus tegelikult ja praktiliselt, et Sa suudad kavalalt läbi viia mingi eesmärgipärase tahtmise ja plaani. Tihtipeale tähendab see hoopis, et keegi on lihtsalt arg ja ei julge üldse näidata, milline see tahtmine või seisukoht on. Et tal üldse seisukoht on. Ja seetõttu seisab ta vaid oma naha eest ning ongi väga diplomaatiliselt aastaid paigas.

Siiani ei ole Eestimaal olemas seda ühte ja ainsamat inimest, kes teaks kõike muusikast, muusikaelu edendamisest, muusika ekspordist, muusikahariduse paremaks vormimisest jne,
aga ma ikkagi arvan, seda on võimalik teha, kui me kuulame üksteist ära ja jagame mõtteid.

3) Siit ka üks järgmine kommentaar, mis puudutas tööandaja/-võtja suhet: ... Et nõunik peaks alluma oma tööandjale.

Kultuuriministeerium ei ole firma, ega vabrik ega eraettevõte (ja ka sellistes asutustes kuulatakse, mida on öelda neil, kes on mingi vastava ala spetsialistid), see on ministeerium, kes vastutab kultuuri käekäigu eest parimal moel, demokraatlikult.

Kultuuriga ei saa käituda nagu tootega, mis peab tingimata ennast müüma.  Ja ühtlasi - Kultuur peab alati olema kirju ja killustatud ja detsentraliseeritud.

Me võime suunata ja pakkuda välja mõtteid ja ideid ning neid valdkonnaga mõelda, aga ei saa kusagil ülemistes veel kõrgemates kõrgustes otsustada, et nüüd paneme näiteks need kaks muusikaasutust kokku, siis on meil üks suur riigi muusika ja selle või teise kaotame üldse näiteks ära. Valime Kultuuriministeeriumis välja ja anname 83-st eraõiguslikust taotlejast 10-le jne.
Kui Kultuuriministeerium on juba otsustanud, et ütleme 750 000 eurot vms anname erategijatele, kellede taotluste põhjal teeb valiku neutraalne pädev komisjon, siis teeb valiku komisjon ja KultMin ei hakka seal vahel susima.

Kultuuriministeerium on kultuuri pärast ja mitte vastupidi ning parim, mis me saame teha, on aidata neid tegijaid endid harida ja lakkamatult täiustada.

4) Muidugi tuleb paika panna Kultuuri sihid ja suunad. Seda tehti selle dokumendiga, mida lühidalt kutsustakse KULTUUR 2020. Pool aastat töötasid valdkonna erinevad töögrupid selle kallal ja mis kokku tuli? KultMini juhtivad ametnikud koostasid usaldamatusest pädevamate vastu peaasjalikult ise mõned sisutühjad laused, mis ei kohusta tegelikult kedagi mitte millekski, aga annab jälle võimaluse midagi vaikselt kokku.

Asjade kokku panemine iseenesest pole ju halb, kui sellel on sügav mõte ja sellele eelneb ka sügav analüüs ja laiapõhjaline arutlus eelkõige nendega, keda kokku panna tahetakse. Kõige muuga me võime nii teha, et mõned inimesed erafirma juhtidest tulid kokku ja tegid suurema erafirma, aga nii ei saa teha kultuuriga.