Üldiselt ei ole ma kuulnud, et seksuaalvähemuste ringkondades oleks suuri probleeme kooselu nimetamisega. Küsimus on inimlikult lihtne: kuidas reguleerida omavahelisi suhteid võrdväärselt abielus olevate inimestega?
Minu poolest võib samasooliste kooselu nimetada ka parterluseks. Pigem häirib Eesti poliitikute kartus sel teemal sõna võtta. Kardetakse valijate häälte pärast, ja ega suur osa poliitikuid vist ei oskakski adekvaatselt põhjendada, miks seda seadust vaja on.
Milleks siis on vaja seda tülikat ja meelehärmi põhjustavat seadust, mille väljatöötamine on sedavõrd keeruline, et isegi justiitsminister on sunnitud avalikult ajapikendust paluma?
Kui paar elab ilusti koos, ega siis ei olegi probleeme. Need tekivad enamasti siis, kui lahku minnakse. Kummale jääb korter, suvila, auto, pangalaen või koer? Eestlasele omase sõjakuse ja järelandmatu jonni tõttu on kokkulepped sageli visad sündima ning seadust meil nende küsimuste lahendamiseks praegu pole.
Olukord muutub keerulisemaks, kui inimene satub autoavariist haiglasse. Kas tema samast soost elukaaslast lubatakse tema juurde? Kui su elukaaslane sureb, kes on pärija? Kui laps jääb maha sellest vanemast, kes saab uueks isaks-emaks, või kui üks kooselupooltest invaliidistub, kes hakkab tema eest hoolt kandma? Kuidas on tagatud sotsiaalsed hüved, nagu toitjakaotuspension, elatis lapsele jne.
Praegu kehtiva seltsingulepinguga ei ole võimalik neid küsimusi reguleerida. See on utoopia, et iga seltsinglane on juriidilise kõrgharidusega, sest nimelt seda on oma õigustest ja kohustustest arusaamiseks sel puhul vaja. Inimestevahelisi suhteid ei reguleerita nagu äriühingu kohustusi. Huvitav, kuidas suhtuks justiitsminister ideesse nimetada abielu ümber mittetulundusühinguks?
Euroopa Liidu praktika näitab, et maad, kus nimetatud küsimused ei ole seadusega reguleeritud, pälvivad varem või hiljem Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse. Seda ka siis, kui abielu või partnerlus on lubatud, kuid ei ole lubatud adopteerimine, tagatud sotsiaalsed hüved ja lubatud tuludeklaratsiooni ühine esitamine.
Euroopa Liidu kontekstis on partnerlusseadus Eestile vajalik juba täna. Mitmed inimõiguste ja võrdse kohtlemise eest võitlevad rahvusvahelised organisatsioonid on selle teema vastu korduvalt huvi tundnud.
Eestil on praegu välispoliitiliselt väga soodne võimalus näidata end Euroopa suurriikidega ühiseid väärtusi jagava väikeriigina, saades üheks esimeseks endise idabloki riikidest, kes on mõistnud, mida tähendab võrdõiguslikkus ja tolerantsus euroopalikus kontekstis.
Eestil tuleb arvestada ka uue Euroopa Komisjoni 02.06.2008 välja kuulutatud ettepanekuga laiendada diskrimineerimise mõistet kõikidele elualadele ka väljaspool töökohta. Jõudsin selle ettepanekuga tutvudes arusaamisele, et kui siseriiklikult ei suudeta seda asja poliitilise tahtmatuse tõttu korda ajada, siis tehakse kõrgemalt poolt.
