Reformierakondlane: mul on häbi Urmas Sutropi sõnade pärast

Reformierakondlasena* tunnen häbi Urmas Sutropi sõnade pärast Martin Repinski suunas. Inimesel on luba oma arvamust välja öelda, ent lauslahmimine ja ajaloo valukohtadega manipuleerimine on täiesti kohatu.

Mis puutub ministrisse ja tema kitsejuustuärisse küüditamine? Kust tekib üldse selline seos? Täiesti alusetud kaudsete seoste abil tuletatud süüdistused oma kaaskodanike suhtes ei ole ei härrasmehelikud ega tule kasuks ühiskonnale üldiselt. Mis kasu on vaenu õhutamisest?

Reformierakonna mitmetel (endistel) liidritel ja liikmetel on üsna punane minevik, mistõttu on igasugused vihjed küüditamistele ja sisserändamistele eriti kohatud.

Mul on piinlik ja valus. Küüditamine ja holokaust ei ole teemad, millega manipuleerida ja vaenu õhutada. Need on sündmused, mida mäletada ja millest õppida. Nendega ei ole kohane „vehkida“ ja kellegi seljale või otsaette kleepida. See ainult pisendab nende tähtsust. Eestis ei ole ühtegi inimest, kelle suguvõsas ei oleks ühtegi natsi või kommunisti. (Kusjuures inimene võibki olla ka nats või kommunist, ilma et ta pooldaks kuritegusid). Meie kõigi veri on „määritud“, mistõttu tuleb minevik jätta rahule ja lõpetada sildistamine.

Urmas Sutrop peab päris kindlasti vabandust paluma. Ja mitte ainult Repinski ees, vaid ka nende ees, kellele küüditamine on haiget teinud.

* Isik toimetusele teada.