Reet Roos: Mille nimel võiks streikida?

 (85)
Reet Roos: Mille nimel võiks streikida?
Reet Roos

Millist kooliharidust meie lapsed vajavad, et edukamalt toime tulla ülehomses maailmas?

Olen täiesti veendunud, et koos õpetajate palgatõusustreigi ja gümnaasiumivõrgu korrastamise aruteludega on viimane aeg avada laiem avalik arutelu hariduse üle tervikuna.

Eestis on OECD rahvusvahelise haridusuuringu PISA arvestuse järgi õpilaste teadmiste tase üsna kõrge: paigutume uuringu järgi Euroopas kindlalt esikümnesse. Ometi aga tuleb mõelda pikemalt ette: me ei saa täna kindlad olla, milliseid teadmisi tulevikus vaja läheb ning millistest on tolku vähem. Kuhu suunas peaks haridus tervikuna liikuma, et me saaksime edukalt ja hästi nii tööturul kui elus hakkama? Esitan kolm endapoolset murekohta tööandjate seisukohast.

Esiteks.
Eesti õppesüsteem on üles ehitatud konkureerimisele. Koolid konkureerivad, aga mis veel hullem - õpilased omavahel konkureerivad samuti. Teatud piirini on konkurents hea, sest eeldame, et positiivne võrdlus motiveerib. Mulle aga tundub, et meie koolisüsteem soosib liigset individualismi. Tublil edukal õppuril on pahatihti kooli lõpus „küünarnukid trügimisest viledad“. Tööturule välja rühkinuna leiavad need noored end olukorrast, kus arenenud individualismi kõrval on nende koostööoskus pea olematu. Kuid just meeskonnatöö ja ühisvastutus on suunad, kuhu liigub terve maailm.

Toon näite. Projektigrupis, kus meeskonnas on ligi kümme ühe eesmärgi ja tulemuse eest väljas olevat kolleegi, on tulemuse saavutamine võimalik ainult siis, kui ka nõrgemad lülid üles leitakse ja järele aidatakse. Ükski juht ei taha kuulata üksiku soleerija loogikat - mina olin ammu valmis aga näe tema ei jõudnud. Selline suhtumine toob küll edu meie koolisüsteemis, esimene saab viie ja viimane kahe, kuid reaalses elus on kogu meeskond läbi kukkunud, kui üks liige tööga valmis ei jõudnud. Kogu meeskond saab piltlikult “kahe” ja klient on kaotatud. Lahendus on aga justkui lihtne: juba põhikooli lõpus peaks rõhku panema seminaridele, grupitöödele ning soosida tuleks ühiseid ettevõtmisi. Sest uskuge mind, üksikud soleerijad ei ole ei head juhid, ei head teadlased ja vaevalt neil endalgi hea elada on. Milleks meie lapsi siis sellisteks treenida?

Teiseks.
Mäletate aega, mil matemaatika kõrval olid eraldi ained ka algebra ja geomeetria? Täna on need õnneks omavahel seoses ja saanud üheks õppeaineks. Aga keemia, bioloogia, füüsika? Need ained on omavahel seoses, kuid see seos jääb õpilastele ikka väga kaugeks. Tulemuseks on, et häid hindeid saab faktide teadmise eest igas aines eraldi, kui tegelikult võiks päheõppimise asemel leida ühisosa ja õppida nii, et tekiks asjade toimimisest ühtne maailmapilt ja arusaam. Ja ega parem pole olukord terves riigis. Riigiasutuste koostöö omavahel ning omavalitsustega on nõrk, tervikpilti on raske näha välisinvesteeringute ja teadus- haridus- ja arendustegevuses. Sünergiapuudus on krooniline. Aga eks me oleme kõik samast koolisüsteemist, kus keemia, füüsika ja bioloogia ühistund kas või eksperimendina oli mõeldamatu.

Kolmandaks.
Nii nagu seoste leidmine eri valdkondade vahel on väga oluline koolis (ja hiljem riigis, muidu sa ei saa aru koosmõjudest ega kokkuvõttes mitte millestki), on sama oluline paindlikkus ja loomingulisus. Väidan, et ka seda napib ja mitte nappide vahendite tõttu, vaid sageli mugavusest „teha nii nagu alati“. Aga just see maksab meile kätte konkurentsis teiste riikidega.

Kokkuvõttes on minu ettepanek lasta õppeprogrammis rihma veidi lõdvemaks ja usaldada koolis eksperimentaalsust, ettevõtlikust, loomingulisust - ainult nii kasvab peale uus põlvkond, kes ainult ei räägi vabadusest, vaid julgeb ja oskab vabadust oma ja meie tuleviku kujundamisel ka kasutada.

Õpetajate palgatõus ja gümnaasiumivõrgu korrastamine on olulised teemad. Aga lisaks on vaja debatti teemal - millist haridust me ikkagi noortele anda tahame? Kõike, mis on hea ja töötab, tuleb hoida ja ebavajalikust lahti lasta. Faktiteadmised võivad ju olla head, aga olulised sotsiaalsed ja analüütilised oskused peavad olema väga head.

Pakun välja, et aeg on liikuda uue põlvkonna kooli poole, kus on määratult rohkem õppimise ja õpetamise vabadust ja palju vähem bürokraatiat õpetajatele. Pakun välja selle mõtte seetõttu, et tööandjana olen paraku näinud, et mõned noored (üli)koolilõpetajad tuleks saata sinna tagasi, kust nad tulid.