Raul Veede: Tuleviku, mitte mineviku Eesti
Mis juhtuks, kui ühel hetkel mõni Eesti valitsus astuks kontakti reaalsusega ja võtaks vastu otsuse: riigi tuleviku nimel tegeleme järgmised tosin aastat tulevikuga? Külmutame pensionid, noh, vähemalt kuueks aastaks, tõstame väheke üldist maksukoormust, maksustame dividendide väljaviimise Eestist ning pingutame kõik püksirihma hoopis tuleviku nimel. Maksame korralikku palka mitte üksnes õpetajatele, vaid kõigile, kes lastega tegelevad, logopeedidest sotsiaaltöötajate ja lastepsühholoogideni. Õigupoolest hindame reaalse vajaduse nende järele ja loome siis isegi uusi töökohti.
Teeme uusi lasteasutusi, mida ei pea tingimata ehitama - maju võib ka üürida või osta. Anname rohkem raha huvitegevusele. Muudame koolid sõbralikuks nii õpetajate kui ka õpilaste suhtes, nii et nad mõlemad tahaksid hommikuti kooli minna. Et õpetajaks läheks parimad, mitte halvimad ülikoolilõpetajad ning et õpilaste seas oleks teadmised popimad kui sport. Teeme kooliprogrammid ümber õpilasekeskseks ja väärtusepõhiseks, nii et igaüks võiks arendada enda tugevaid külgi, kompenseerida nõrkusi ning lõpuks astuks ellu sellised noored täiskasvanud, millised me ise tahaksime olla - laia silmaringiga, emotsionaalselt tasakaalukad, terased ja tolerantsed.
Keegi teine virises Twitteris: kas me tahame, et meie laps saaks heasse kooli, või et kõik koolid oleksid halvad? Küsimuse püstitus on vale. Võiks ju teha nii, et kõik koolid oleksid head. Otsida ja koolitada rohkem häid õpetajaid, et koolides poleks hädapäraseid töötajaid, kuna keegi teine ju sinna ei tule. Toetada rohkem neid koole, mis asuvad vaestes valdades. Uurida, mida on vaja, et Mehikoormas ja Kihnus oleksid sama head koolid kui Tallinnas - ja siis seda vajalikku teha, isegi kui see on kulukas.
Võiks tõsta lastetoetusi, eriti sihtotstarbelisi, mida ei anna maha juua. Kõrvaldada piirangud eralastehoidudele, nii et vastava hariduse saanud ema võiks oma kahe põnni kõrvalt veel paar tükki seaduslikult kodus hoida võtta, mitte ei peaks seda salaja tegema. Toetada lastega tegelevaid isasid, nii et keegi ei peaks hiljem meenutama, kuidas isa oli terve tema lapsepõlve tööl. Anda võimaluse lapsehoolduspuhkust sujuvalt väikeste osade kaupa jagada.
Võiks jõuda selleni, et iga valla sotsiaaltöötaja tõepoolest tunneks kõiki oma valla peresid ja reageeriks kohe, kui miski on valesti. Et igas vallas, muuseas, üldse oleks sotsiaaltöötaja. Et politsei sekkuks alati perevägivalda, et kannatanutel oleks kuhugi minna ja et ka vägivaldne pool saaks oma probleemidega abi. Et kohtud langetaksid otsuseid, lähtudes laste huvidest. Et riik garanteeriks elatisraha ning nõuaks selle kõrvalehoidjailt hiljem karmilt sisse.
Ka omavalitsusi saab õiges suunas liikuma aidata. Kui pealinnas ei ole seaduslikult võimalik võtta raha lasteaedadelt ja toppida parteipropagandasse, muutub see küll mitte võimatuks, ent märksa raskemaks. Samas saab soodustada laste heaks tehtavat, aidates häid algatusi näiteks osalise finantseeringu, laenugarantiide või oskusteabega - kõik head asjad ei alga ja ei lõpe rahaga.
Tellida ülikoolidest riikliku programmi põhjal garanteeritud kvaliteediga veebipõhiseid loenguid, nii et koolidel poleks häda valikainetega, mida senised õpetajad õpetada ei oska ja milleks uusi õpetajaid palgata pole raha. Ehitada üles korralik huviringide võrk. Arendada kutsevalikusüsteemi, kaasajastada kutsekoolid, luua toimiv side nende ja kvalifitseeritud tööjõudu vajavate ettevõtjate vahel, nagu see mõnes üksikus koolis juba toimib. Muuta ülikoolid paindlikumateks ja lõhkuda konveierid, nii et õppijal oleks aega oma erialasse süveneda ja võimalus kombineerida mitut eriala. Toetada tudengeid korralikult, mitte mõnitada neid imepisikese taskurahaga, mille saamiseks tuleb läbida lootusetu konkurss ja millest ei jätku isegi ühe toa üüriks. Luua rohkem stippe, mis toetaksid välismaal õppimist.
Loomulikult peaks sellisel kaval olema konkreetsed eesmärgid. Tulemus ei peaks tingimata olema Eesti iibe kümnekordne kasv. Aga näiteks koolist väljalangemine võiks kahaneda, samuti vaesuses elavate ja tänavalaste arv. Perevägivald võiks väheneda. Vanemad võiksid jagada lastega tegelemise aja ühtlasemalt, nii et kumbki ei peaks töölt väga kaua eemal olema, kuid lapsed ei oleks ka pisikesest peale pikki päevi lastehoius - isapuhkus võiks muutuda sama loomulikuks kui Rootsis. Ülikoolilõpetajate arv võiks jõuda lähemale ülikooli astujate arvule - ja seda igas astmes kuni doktorantuurini välja, kui ka mitte tingimata samal erialal.
üldkokkuvõttes: me võiks võimalikult vähe inimesi raisku lasta. Nii jõuaksime ükskord ka sellise Eestini, kuhu inimesed tahavad jääda või tagasi tulla. Lõpuks oleks meil rohkem kui kunagi varem inimesi, kes oskavad oma tööd ja tahavad seda teha, kes töötavad enda jaoks parimal alal, kuid mõistavad ka maailma väljaspool seda, ning - last but not least - teenivad seetõttu Eestile tervikuna rohkem raha, mille eest võib siis lõpuks ka pensione tõsta ja makse langetada.
Valimisi niimoodi muidugi ei võida. Sellise otsuse langetamiseks peaks Eestit valitsema riigimehed, mitte populistid, kelle jaoks tulevik tähendab ainult järgmisi valimisi. Nii et mina hästi ei usu, et minu silmad seda näeks.
