Raul Veede: Noorte ees ei seisa rännak radadeta soos
Mina nii pessimistlik ei ole. Tööportaali toimetajana sõin end omal ajal neisse teemadesse süvitsi sisse ning olen ka ise eri sektoreis küllalt mitmekesiseid töökohti pidanud, et julgeks omast kogemusest noortele üht-teist soovitada.
Esmalt tuleb silmas pidada, et ei ole ühtki lahendust, mis sobiks kõigile. Mõni teab tõepoolest lapsest saati, et tahab saada kosmonaudiks või Europarlamendi tõlgiks, klammerdub oma soovide külge nagu buldog ja liigub trammirööpaid pidi ainsas õiges suunas. Teine katsetab üht ja teist, kuni leiab kogemuste põhjal töö, mida senise seiklemiseta poleks teha saanudki. Kolmas muutub iga paari-kolme aasta takka rahutuks, sest hing ihkab uutele jahimaadele.
Põhimõtteliselt on esimene valik lihtne: kas õppida elukutset või teadmisi. Kui oled otsustanud saada müüjaks või mäekeemikuks, õpi seda. Kui sind huvitab laiem valdkond ja sa ei kujuta enda tulevikus ette üht kindlat ametinimetust, lähtu kooli valikul sellest. Jutud kõigile kohustuslikust tööpraktikast ja mõttetutest erialadest pärinevad inimestelt, kelle meelest peaks ülikool olema vaid kõrgema klassi kutsekool: konveierile sisestatakse keskkoolilõpetajad, väljuvad spetsialistid saadetakse otse töökohale ning kõik ülejäänu on praak, mille eest tuleb tehase juhtkonda karistada.
Tegelik elu nii ei toimi. Eesti on täis sellise skeemiga koolitatud spetsialiste, kelle eriala enam vaja ei lähe. Sellepärast on mõistlik olla valmis ootamatusteks: majanduskriisiks, teise riiki kolimiseks, uueks tehnoloogiaks, mis sind kohanema sunnib. See tähendab, et kui sa oled valinud kindla kutse, on mõistlik õppida juurde universaalseid oskusi. Nii näiteks on võõrkeeled, autojuhtimine ja raamatupidamine on teadmised, mis võivad toetada sinu põhitööd, kuid anda vajaduse korral ka peatoidust.
Teine võimalus on õppidagi laia valikuvõimalusega alasid. Filoloogi leib on õhuke, aga head sõnaseadjat läheb alati tarvis. Isegi kodumasinate kasutusjuhendid peaks kirjutama inimene, kes suudab võõrkeelest aru saada ning eesti keeles selgelt väljenduda. Rääkimata ajakirjandusest, raamatutest, riigiametite veebilehtedest või poliitikute kõnedest. Korralik semiootik või filosoof suudab probleeme analüüsida ja leida lahendused isegi siis, kui ta konkreetset valdkonda alles tundma õpib - ta on treenitud kriitiliselt mõtlema.
Kõige parem on muidugi kombineerida. Vene filoloog, kes tunneb ka tehnikat; raamatupidaja, kel on juhiload; põlevkivikeemik, kes valdab araabia keelt - need kõik on inimesed, kellel on alati oma väike nišš. Nad võivad konkureerida laias valdkonnas, kuid tagataskus on neil kaart, mis muudab nad mõnel kohal väga raskesti asendatavaks. Ja see mõjutab palka.
On alasid, mis toidavad ka kümne aasta pärast. Infotehnoloogia osakaal meie elus ainult kasvab, itimees nälga ei sure. Arst ja jurist niisamuti. Eks õpetajaid ja müüjaidki on alati vaja, ent nende leib on enamasti õhem ja vorstita.
Lõpuks on asju, mida noor saab oma tulevase tööhõive huvides teha juba kooli ajal. Loe, õpi maailma võimalikult laialt tundma, avarda silmaringi. Käi klubides või ringides, suhtle inimestega, sõlmi tutvusi - sa ei või iial teada, kuhu keegi su sõpradest välja jõuab, kes kellele ükskord tööd pakub. Tegutse praktikandi või vabatahtlikuna (ja küsi selle kohta ka paber), siis võid värske koolilõpetajana konkursil ütelda: "Jah, palka ma saanud pole, aga seda tööd ma tunnen."
Diplom on tähtis, kuid kogemused ja oskused on hindamatud.
