Raul Kalev: Suusaliidu tegelikkus — suured rahad, valetamine ja üksteise peale kitumine

 (79)
Raul Kalev: Suusaliidu tegelikkus — suured rahad, valetamine ja üksteise peale kitumine
Foto: Arno Mikkor, Eesti Päevaleht

Sport on mõõdukates kogustes kahtlemata tervisele kasulik. Tipp-sportlaste edu annab rahvale juurde indu ja uhkust. Iga spordialaliit on üldiselt ellu kutsutud selleks, et ala propageerida, edendada ja leida rahastajaid.

Lisaks võimalusel väärikalt toetada neid tippupürgijaid, kes meile seda va rahvuslikku uhkustunnet tagasi kingiks.

Nii oli see ka suusaliiduga, kui Mati Alaver ligi 20 aasta eest Andrus Veerpalu ja Jaak Maega nullist alustas. Tulid rahad, tulid ka tulemused. Ja vastupidi. Veelgi enam — suur osa rahvast hakkaski suusatamist pidama meie rahvusspordiks. Hästi tehtud, Mati! Ses mõttes teevad õigesti need, kes Alaveri Pohlakuga võrdlevad — mõlemad mehed mängivad oma alaliitudes esimest viiulit vaatamata ametinimetusele. Nad on hallid kardinalid, tegelikud omanikud.

Läksid aastad, ala õitses. Nii mõningadki konkureerivad spordialaliidud heitsid EOK, riigi ja erarahastajate suunas kurje pilke, et nood toetavad liiga palju vaid ühte ala, kus tipu ligidal vaid kaks meest ja üks naine. Kuluaarides räägiti veel mõne aasta eest Veerpalu ja Mae 100 000-kroonistest kuupalkadest. Ametlikult keegi mingeid numbrid välja toonud pole, seega tuleb lähtuda sahinatest.

Peatreener Alaverigi palka ei saanud ilmselt võrrelda kabetreenerite tasudega, arvata on, et see oli Eesti treenerite seas kõrgeim.

Osava lobistina kaasas Alaver, keda ikka siin-seal juhtimis- ja müügikoolitustel näha oli, suusaliidu juhatusse tegusa sekretariaadi. Presidenditooli kinkimine Reformierakonna juhile oli jackpot. Nüüd olid ratsud varustatud: mõne aastaga sai Otepääst mitte vaid talvepealinn, vaid ka imeliste rulliradade, suusahüppemäe ja viimaks ka superstaadioniga eliitlinn. Raha voolas sadades miljonites kroonides metsa, kus ümberkaudu elab mõni tuhat inimest. Küllap voolas mujalegi.

Siis aga tulid tagasilöögid. Esmalt muidugi tulid dopingukütid, kellele ei andnud rahu, miks meie igiliikurid tippvormi paremini seadistada oskavad kui norralased, venelased või kes iganes. Dopinguproov näitas kasvuhormooni manustamist. Suusaliit otsustas panustada mitte vastutusele, vaid vastuhakule, väites, et FIS ja WADA on lihtsalt rumalad. Avalikkusele valetati. Aga juba kääris ka liidus sees, sest keegi FISiga lähedalt suhelnud inimene muudkui lekitas tegelikku infot.

Purunenud usaldust prooviti lappida juristide ja doktorite raskekahurväega. Nendegi ülesandeks oli mitte tõe välja selgitamine, vaid juba valitud tõe õigeksrääkimine. Leidus ka uskujaid. Mida aeg edasi, seda vähem. Kuid tagasi ei astunud keegi, ka ei võtnud keegi peatreenerit vastutusele. Ei saanudki võtta, sest kuidas sa tööandja omanikul ikka käsed laevalt lahkuda. Kujutaksite siis ette olukorda, kus jalgpalliliit Pohlaku lahti laseks?!

Millegipärast oli suusaliidu peaarhitektil vaja teha töökoht pensionile siirdunud Jaak Maele, kellest sai MK etapi peakorraldaja. Kas ta tõesti on oma sportlaskarjääri jooksul näidanud üles maailmatasemel ürituste organiseerimise oskusi, imestati. Paratamatult jäi avalikkuses mulje, et nii üritati rahavoogudele veelgi paremini käpp peale saada. Või äkki teadis Mae koguni kasuvuhormoonist rohkem kui tarvis ja mehele tehti töökoht vaikima sundimiseks? Jah, need on vaid kurjad spekulatsioonid, ei enamat.

Fakt on aga, et senine MK etapi peakorraldaja Alar Arukuusk jäi pirakast pirukast ilma ja jooksis kituma FISile. Temaga oli paadis teinegi mees, kes samuti liidusiseste ümbervangerduste tõttu oma magusat positsiooni , võimu ja raha FISi juures oli kaotamas. See oli Tiit Pekk. Kaks Eesti suusamaailma tippametnikku olid ühel hetkel andmas oma parimat, et Eesti suusatamist maailmakaardilt eemaldada. Sest nemad polnud enam mesipuu juures.

Ma ei tea tänini, miks Pekk alaliidu ja selle omanikuga tülli pööras. Äkki oligi Pekk see dopinguinfo lekitaja?! Mine tea, kuid kui kellelgi üldse, siis temal need tutvused FISis ilmselt olid.

Edasine oli juba vormistamise küsimus: rahvusringhääling otsustas suusaliidule koha kätte näidata. Nii valetamise eest kui ka tippsuusatajate puudumise tõttu. Meie mehi enam telekast ei näe, vaadake Soome televisiooni. Mis saab ETV–Swedbanki noorte suusasajast, pole veel ka kindel. On kuulda, et nii mõnigi sponsor on kahtlema löönud, kas sellise üldpildi juures ikka tasub liitu finantseerida.

Kui tahta olla irooniline, võiks ka küsida, miks oli ikkagi nii, et noored edukad sprinterid ja teised tippupürgijad mesipuust võrreldes kahe tippsuusatajaga sandikopikaid said. Mõni ehk vastaks, et noored pole veel staarid. Jah, kuid tänase info valguses võidi staare toota ka kunstlikult. Kasvuhormoongi pole teab-mis-tasuta-asi. Ja kui toodetigi kunstlikult, miks siis noortele ei jätkunud?!

Suusaliidu presidenditoolile kauples Mati Alaver Toomas Savi lahkumise järel Eesti Energia juhi Sandor Liive. Missuguste kontaktidega mees, lisaks tulihingeline suusataja! Liive häda on aga selles, et teda armastavad ennekõike need, kes armastavad palju raha ja glamuuri, tavainimese jaoks on ta pigem liigkasuvõtjast monopolisti võrdkuju.

Sellistelt meestelt ei oodata ausat, siirast ja vastutustundelist käitumist, vaid oskuslikku keerutamist. Ju siis tundis Alaver, et just sellest kompetentsist jääb suusaliidus veel vajaka. Savi hakkaski juba dopingujuhtumi ajal liigselt lõuga väristama, ei suutnud välja kanda omaniku ootuseid. Liive oli end aga juba korduvalt tõestanud: ta suudab iga paha haisuga asja sirge seljaga lahti seletada nii, et jääb vist isegi uskuma, et tegu on kringliga.

Aga kuhu selle kõige juures jäävad meie noored suusatajad, rahvasport, ala tulevik? Ei tea, siiralt ei tea. Sest viimasel aastal suusaliidust tulnud vassimine ja selle järgnenud kellegi teise süüdistamine annab alust vaid selle mõistmiseks, et suusaliidus teati väga hästi, kes ja miks peab võitlema jätkuva rahastamise eest. Kuid kes peaks seisma suusatamise maine eest, on mulle isiklikult jäänud selgusetuks. Kas ehk Andres Jõesaar, kes kuuldavasti üksi suusaliidu juhatuses Alaveri kannupoisteks peetavate tuuleveskitega võitlevat?

Kes iganes need ka poleks, kes rahvusliku spordiala mainet taas lõkkele üritavad puhuda, praeguse suusaliidu tipust nad kindlasti tulla ei saa. Lihtsalt usaldust enam pole. Suusatamine vajab juhte, kes suudaks vastutada, mitte keerutada. Nad peavad suutma oma peaga mõelda, mitte vaid kaitsevallide taha peituva omaniku häält peenemaks teha.

On kuulda, et EOK soovivat aususe ja eetilisuse parameetrid lähiaegadel ka liikmetele kohustuslikuks teha. Ehk siis kaasneb sellega ka juriidiline võimalus mõni liit EOKst välja arvata.