Raul Kalev: Kas Veerpalu ja Alaver väärivad endiselt sponsorraha?

 (63)
Raul Kalev: Kas Veerpalu ja Alaver väärivad endiselt sponsorraha?
Raul Kalev.Foto: erakogu

Fons Trompenaars on üks maailma tuntumatest ärikõnelejatest, kes juhtumisi asub sel suvel koolitama ka Eesti tulevasi ekspordigurusid. Ta räägib sageli oma koolitustel noortele lugu, mis peaks panema nad mõtlema väärtushinnangutele.

Trompenaars palub ette kujutada olukorda, kus sõidetakse oma parima sõbraga kahekesi autos, sõber on roolis.

Kuid juba on öö, sõber väga väsinud, ilm õues vihmane ja pime. Sõbra silmad vajuvad aeg-ajalt kinni, tema keskendumisvõime on ilmselgelt kadunud. Ühtäkki tormab ööpimedusest teele laps ning teil ei õnnestu enam pidurdada. Õnnetus on vältimatu.

Kelle poole asute tunnistusi andes teie kui ainus õnnetuse pealtnägija? Kas astute välja seaduse ja hukkunud lapse kaitseks või päästate oma sõbra kindlast vangistusest, valetades teadlikult politseile? Väidetavalt sõltub vastus sellest, millised on teie isiklikud ja ka kogukonna kultuurilised väärtushinnangud. Üldjuhul valib skandinaavlane seadusest tuleneva käitumise, lõuna- ja idaeurooplane aga kaitseb sõpra kuni viimase võimaluseni. Valetades.

Korporatiivsest sotsiaalsest vastutustundest räägivad kõik kaasaegsed ettevõtlusõpikud. Nagu me ootame ärimeestelt ühiskondlikult oluliste sotsiaalsete projektide toetamist, eeldame ka nende eetilist ja enesekriitilist reaktsiooni nihuläinud ettevõtmisele. Vähemasti nii väidavad targad onud õpikutes.

Kuid kriisiolukordades vastanduvad erinevad mõjurid, mis seab sageli eetilise käitumise võimaluse kahtluse alla. Veelgi enam — me ei mõista sageli, milline halbadest valikuvariantidest on õiglasem, milline eetilisem, milline praktilisem ja milline õigem.

Mäletan, et kui töötasin 1990-ndatel tollase Eesti suurima toiduainetööstuskontserni ETFC Grupp meediasuhete alal, oli mul vaja korduvalt käsitleda probleemolukordi — Tere piimast leiti väidetavalt hiire laip, Kalevi dražeekommist traatharja pii jms. Iga kord sain sellest teada läbi Õhtulehe ajakirjaniku, kes juba esiküljelugu ette valmistas.

Kunagi polnud aega arutleda, kas tegu on lihtalabase kliendipoolse väljapressimisega või tegeliku õnnetusjuhtmiga. Läänemaailmas kirjutatud kommunikatsiooniõpikud väitsid, et igal juhul tuleb ettevõttel näidata üles sotsiaalset vastutust ja reageerida võimalikule kriisile uurimisrühma moodustamise, tootepartii müügilt eemaldamise ja avaliku tuha pähe raputamisega. Seda kõike muidugi selleks, et ei kannataks ettevõtte maine ega kukuks läbimüük.

Tundes aga nõukogude torudes karastunud eesti tarbija tegelikku reaktsiooni sellistele „apsakatele“, käitusime me siiski pragmaatiliselt. Ei vabandanud suurt, sest teadsime, et tegelikkuses ei mõjuta need ühekordsed lood ei ettevõtte mainet ega läbimüüki. Ega mõjutanudki. Ei elanud me ju veel kodanikukeskses heaoluühiskonnas.

Vahepeal on aga mööda läinud 15 aastat. Paljude suhtekorraldajate ja turundajate jaoks võib palju raskem olla lahendada dilemmat, mis kerkis nende kui tippsporti sponsoreerinud heategijate ette seoses Andrus Veerpalu dopingujuhtumiga. Teades, et suusaliit on algusest peale olnud sisuliselt Alaveri nimeline ühe mehe ettevõtmine ja ka sponsorid leitud ennekõike peatreeneri ja tema mehitatud esindajate poolt kahe meessuusataja toetamiseks, on sponsorite esmane reaktsioon — Veerpalu ja alaliitu edasi toetada — arusaadav, loomulik isiklike heade suhete tulem.

Kui aga vaadata tulevikku, kas pikemas perspektiivis on Talleggile kasulik, et dopinguga patustanud iidol nende reklaamides kanaliha kiidab? Või EMTle ja Silberautole, et Veerpalu ja Alaver neid reklaamivad?

Dilemma on seda põnevam, et eesti inimene käitus dopinguskandaali lahvatades sootuks tavatult võrreldes arenenud riikides levinud käitumismallidega. Soomes, Rootsis või Ameerikas täiesti uskumatuna tunduda võiva käitumismudelina asuti dopingutarvitaja avaliku hukkamõistu ja alaliidu juhatuse tagasiastumist nõudvate sammude asemel koguma Veerpalusse uskujate allkirju, liites kokku tubli neljandiku Facebooki kasutavatest eestlastest.

Supi sisse sattunud sponsorfirmad seisavad täna küsimuse ees, kus neil tuleb valida vähemasti kahe kehvapoolse käitumismudeli vahel. Kas käituda eetiliselt n-ö by the book, lõpetada alaliidu ja sportlase toetamine ja ärakasutamine reklaamides, sest see võiks naeruvääristada ettevõtte ausat mainet? Või lähtuda sellest, et suurem osa eestlasi paistab aktiivselt või vähemasti passiivselt toetavat seisukohta, et Veerpalu on ja jääb meie suureks sangariks ja ausaks sportlaseks ka pärast seda kui mõlemad tema dopinguproovid positiivseks osutusid?

Võib olla tasub sponsoritel isegi käivitada innovaatilise sotsiaalse vastutustunde demonstreerimiseks rahakogumine fännidelt Veerpalu palgatud vandeadvokaat Pilve töö tasutamiseks? On meil ju meeles analoogne aktsioon Voldemer Kuslapi kohtusaaga puhul, kus rahvusmass asus, osaliselt ajakirjanduse toel, vigastusi põhjustanud rahva lemmikartisti poolele. Kuna teda tunti ja temast peeti lugu.

Need pole kerged otsused, sest ega me tegelikult ei saa kunagi olla lõpuni kindlad ei Veerpalu dopingutarvitamises ega ka selle mittetarvitamises. Inimlikult on meil aga meeldiva käitumisega suusasangarist kahju ja me tahaks teda uskuda. Kuid kas ka usume?

Tean, et peatselt toimuval Pärnu turunduskonverentsil tulevad need palavaid diskussioone käivitavad teemad arutusele ja ilmselt korraldatakse seal ka turundajate seas hääletus, millist käitumist nemad eelistaksid.

Hoolimata Tiger Woodsi juhtumist (perekonna vastu patustanud iidol kaotas enamuse suursponsoritest) kipun ma siiski arvama, et Eestis maksavad inimestevahelised suhted rohkem kui õpikus kirjeldatud eetilised käitumismallid. Ja seega on ilmselt paratamatu, et Eesti ettevõtted on oma käitumises pigem lõuna- kui põhjamaised. Kaitstes oma parimat sõpra iga hinna eest.

Kuniks see on rahva üldine soov, võib sellist käitmist pidada isegi nii sotsiaalselt vastutustundeliseks, õigeks kui ka praktiliseks. Teisalt aga on ju paljude meie suursponsorit eomanikud karmid ja kaalutlevad skandinaavlased, kelle traditsiooniliste arusaamade järgi eetilisem sekkumine meie väikese idülli peapeale võib pöörata.

Autor on suhtekorraldaja.