Raul Kalev: Eestlaste vimm võõraste vastu võib meilgi breivikuid sünnitada
Varem tundmatu Norra kodanik sai üleöö maailmakuulsaks ning tema rassivihast kantud teesid jahmatasid kogu maailma. Alles sama päeva hommikul oli ta olnud eikeegi rahulikus ja idüllilises Oslo linnamelus. Kuid siis kärgatasid paugud ja nii nagu sai üleöö kuulsaks Susan Boyle, tegi omamoodi tuhkatriinust printsessiks ajalugu ka Anders Behring Breivik.
Issake, mis 21 sajandil küll veel võimalik on, hüüatasid ühtäkki vanaprouad üle Euroopa! Ja mitte ainult nemad, sest uus staar oli sündinud. Mõni, nagu Andres Kuusk ETVst, tundub siiralt uskuvat, et tegu on hulluga. Nii tundus see algselt ka psühhiaatritele, kuid nüüd on tuldud välja ka kahtlevate nootidega. Mis siis, kui äkki on ta lihtsalt ideeline? Ja mis siis, kui ajalugu sündis tegelikult palju varem kui pommid kärgatama pandi?
Hulluks tembeldamist oleks ühiskonnal palju kergem taluda, ideelise pikalt rassivimmas marineerinud tubli kodaniku kuvand nõuaks peeglisse vaatamist aga kogu ühiskonnalt.
Eesti vaste Breivikule?
Meiegi siin Maarjamaal elame Breivikule, kui teise ilmasõja superkoletiste järglasele, kaasa vaikselt, kuid tähelepanelikult. Arutleme, milline karistus oleks talle õigem, kas surmanuhtlus või eluaegne psühhiaatrihaigla. Heietame sellest, kas 800 ajakirjanikku Breiviku protsessil on palju või vähe. Aga ühest asjast me targu ei kõnele. Kuigi võiks.
Mulle tunduvad Breiviku mõtted, ideed ja käitumine kuidagi tuttavlikena. Mis siis, et oma finaalis uskumatult kaugete ja äärmuslikena. Olen midagi sarnast, küll armetumalt väljendatuna ja nõrgemalt komponeerituna, kohanud siinsamas Eestis. Isegi väga palju. Kui teemaks on venelased ja teised muulased.
Kas tõesti on Breivik üks üksik hull ja Eestis pole temasarnastel jalatäitki ruumi? Lubage muiata. Näiteid ei tule mul kaugelt otsida. Ühe tuttava pensionärist ema on ehe näide põliseestlasest, kes ivanoravliku järjekindlusega tiblasid vihkab, sõimab ja nende keelekaja kuuldes üle kere värisema hakkab. Kõige suurem patt olla tema arvates venelannaga abiellumine, mille eest on ta oma poega jumalakeeli hoiatanud juba sellest ajast saati, mil too alles tubli pioneerina tema sõltumatut ja isamaalist renomeed kahjustas.
„Kui abiellud vaenlasega, siis ei räägi ma sinuga enam kunagi,“ kumavad tol tüübil tänini meeles ema ähvardused. Ema tavapärasemaid lauseid kergemas vihahoos, kui poeg julges plaadimängijalt Lepsi, Vitast või muud vene muusikat lasta või muul moel talle „vaenlase propagandat“ teha, kõlas ikka ühtemoodi: ma ei taha oma kodus vaenlase häält kuulda, nad raisad tuleks kõik maha tappa. Ja vähemasti tema kehakeel reetis, et ühel hetkel võib ta asjaolude kokkusattumise tulemusel ka midagi tõsisemat korda saata, kui vaid plaadimängija purustamine.
Üleolev suhtumine vene keele tunnis
Aga ema emaks. Probleem on hoopis selles, et see ajupesu pole jäänud mõjumata ka minu lastele. Parimas eesti vaimus kasvatamise egiidi all on nad kuulnud sadu tunde selgitusi sellest, kuidas üks meie kõrval elav rahvus on rumalam, saamatum ja kindlasti ka vähemharitum. Üleüldse – tegu on teise kategooria inimestega, kelle kodu on teisel pool Narva jõge hoolimata sellest, kui mitu põlvkonda on nad juba siin elanud. Ja, et ühtegi sellist ei tohiks lasta ei võimu juurde, saati siis nende hirmsaid telekanaleid vaadata.
Mõnegi jaoks ehk tavapärase ajupesu tulemus on mu sõbra jaoks ilmne: tema lapsed võõristavad ja peavad nii venelasi kui ka vene keelt vastikuks ja kindlasti mitte õppimisväärseks. Negatiivne jääb paraku kergemini külge kui vastupropaganda. Nii tunnen ka mina ennast oma lastega samal teemal rääkides jõuetuna.
Kuid ma ei arva, et too ema ja tema kasvatus erineks kuidagi riigikogu liikmete või valijate omast. Jälgides debatti Venemaa 1. programmi ehk PBKsse reklaami ostmise eetilisuse osas, kus järgimööda on vaenlaste sabarakkudeks tembeldatud nii Keskerakond, Tallinna Linnavalitsus, Reformierakond, kõik sealt kanalist reklaami ostvad ettevõtted ja isegi reklaamivahendajad, võin selle kanali jälgijana kinnitada, et nood rahvusvärvidega liputavad kodanikud seda kanalit kunagi üle viie minuti vaadanud pole. Ei, nad on riiklikku teadliku vaenupropaganda ustavad uskujad. Samuti ei tundu mulle enam ammu, et siinne veneviha oleks seotud vaid poliitiliselt süsteemilt ebademokraatliku Venemaa boikoteerimisega. Ei, see oma midagi palju enamat ja sügavamat, mis välistab meie väikestes eesti peades igasugu ratsionaalsuse ja loogika. Kahjuks.
Kui uurida meie koolides, mida meie armsad eesti noored laiemalt vene teemal mõtlevad või tunnevad, siis tean koole ja klasse, kus osad eesti noored lubavad endile regulaarselt vene keele tundides üleolevat käitumist. Mõni venelannast õpetaja võib neid lugusid ilmekamalt rääkida, sest korduvalt on tulnud pisaraid tagasi tõrjudes tund lõpuni anda. Muide, ma ei räägi abstraktselt, vaid konkreetsetest lasetest, kelle vanemateks vägagi lugupeetud ja tuntud eestlased. Lapsed olla kodu peegel.
Rahva kannatused kui osa identiteedist?
Olen tänaseks juba kolm aastat viinud läbi isiklikku sotsioloogilist projekti, mis sai kogemata alguse Venemaalt kalli raha eest ostetud Vene olümpiakoondise vormist. Eriti menukaks on osutunud must jope, mille seljal suurelt kirjas RUSSIA. Olen nende aastate vältel kohanud lugematul arvul eestlasi, kes mind juba kaugelt võõristavad, hulgaliselt tuttavaid eestlasi, kes uurivad, kas olen ka juba peksa saanud ja mitmeid noori eestlasi, kes mu selja taga käies tõsimeeli arutavad, kuidas „selle tüübi võiks tümaks teha,“ kui koht rahvavaesem või hämaram oleks.
Usun, et selle artikli ilmudes tekib ka kommentaatorite seas samasuguseid rahvuslikke ärapanijaid. Muide, mult sama RUSSIA kirjaga punase spordikoti laenanud ja sellega igapäevaselt Kesklinna-Pirita suunal ühistranspordiga trenni liikleva vanema poja sõnul ei söanda ka väga täis bussis keegi eesti vanuritest tema kõrvale istuda. Mitte kunagi!
Mõistagi pole tegu eranditega, mis mainimist ei vääriks. Sest venevaen, mis kui tuli tuha all on sama tugev, kui mägede poegade vastu suunatud viha Moskvas või rassivaen mõnes Oslo või Stockholmi agulis, on meie ühiskonda ja selle liikmeid toitnud juba aastakümneid. Nõndasamuti nagu mitmeid sadu aastaid sakslaste suunal. Seesama vimm, mida enamus eurooplased peavad meie riigi hiivamata ankruks, meie ise aga oma rahvuslikuks uhkuseks.
Kuulsin kord Jaak Aaviksood raadiokanalil Ülle Madisega väideldes ütlevat, et rahva kannatused ja selle mälu on suurem osa kogu rahva pärandist ja identiteedist, millest ei saa ega tohigi loobuda. Sama suhtumist kajastavad igapäevaselt ka meie välispoliitikud ning kaitsepolitsei. Viimase aastaraamatus jagatud hinnangud ühe rahvuse ja riigi suunal on juba pikka aega olnud sedavõrd pinnapealsed, et lausa piinlik. Igal juhul tuleb vaenlast otsida ja oodata idast ning kes siis selle vaenlase esindajaga sõbrustama juhtub, häda talle igavesti!
Pronksmäratsejaid pole mõtet karta
Selle asutuse nukravõitu analüüsivõimele osutas ka Kapo büroojuhi Martin Arpo tõeliselt teravmeelne kommentaar ETVs, kus ta endiste Öise Vahtkonna juhtide Eestist Venemaale tööle siirdumist pidas loomulikuks tõestuseks sellest, et nood ka varem Venemaa huvides tegutsesid. Tahtnuks küsida sellelt targalt mehelt, mida peaksime siis järeldama ülejäänud sadade Tallinnast ja Narvast Piiteris tööl käivate eestlaste, näiteks Indrek Neivelti kohta?
Ärgem unustagem, et välispoliitika on sisepoliitika üks olulisi harusid. Ja kahjuks ka rahva väärtushinnangute kujundaja. Savisaar olla paha, sest püsib võimul venelaste häältega. Venelased tahtvat aga eesti riigi Venemaale ja vene keelele allutada, tööd mitte teha ja meie kulul mugavalt elada. Nad olevat lärmakad ja mustad, impulsiivsed. Pätid ja kriminogeenid takkaotsa. Eks ole ju tuttav igapäevane retoorika?!
Tulles tagasi Breiviku juurde, olen ma kindel, et kunagi oli temagi samasugune, meie tänaste koolilaste vanune nooruk, kes vanematelt inimestelt suhtumist õppis. Kuid erinevalt tema õpetajate silmakirjalikkusest, osutus ta ehk põhjalikumaks ja põhimõttelisemaks. Kui ikka üks võõral maal elav rahvas on süüdi enamuses põlisrahva hädades, siis miks mitte talitadagi nendega äärmuslikult?
Kui arvate, et Eestis sellist terrorismialget ei idane, tasuks silmad lahti teha. Ka mul oli viie aasta eest „au“ kuuluda pronksöö ohvrite sekka ja saada politseilt hüvitisena isegi 11 000 krooni. Usun, et tunnen venelaste hinge ja hirme. Olen aastaid teinud Venemaal väikestviisi äri ja sõbrustanud selle keeleruumi inimestega ka Eestis. Nõustun Jaak Aaviksooga ses osas, et kuigi palju temperamentsemad, pole siinsetest venelastest kuigi suurt ohtu meie riigile ega julgeolekule ka siis, kui kõik nende koolid ära eestistada. Sest meie õnneks tunnevad nad endid siin maal võõrastena ja saavad aru, et kohalikud võivad endile rohkem privileege lubada. Osad neist virisevad, kuid lepivad siiski. Aga eestlaste seas võib breivikuid olla küll. Justkui õigusegagi.
Kapo viimane aastaraamat ja Mihhail Kõlvarti poole visatud venevaenu toitev märkus sundis sel teemal sõna võtma ka muidu rahvuslikkuse eest võitleva Kivisildniku, kes Õhtulehes tabavalt kirjutas: „Minu moraal on pärast kapo aastaraamatu lugemist kaks korrust kõrgem, näen, et minu kui patrioodi töö Eesti põhiseadusliku korra ja kultuuri kaitsmisel on leidnud mõistmist ja kaasamõtlemist, minu ja minu riigi vaenlased on võetud sihikule. Süda on kerge, jäänud on ainult päästikule vajutamise rõõm.“
Niisiis tuleks äkki ka meil endil Breivikule mõeldes korraks pilk peeglisse heita. Olgugi, et meie enda vimm ja viha tunduvad hoopis nunnumad, süütumad ja õigustatumad kui kaugel Norras juhtunu. Kuid see on vaid petlik kõverpeegel, uskuge mind. Elanuks Anders Behring Eestis, rünnanuks ta tõenäoliselt Tallinna Linnavalitsust või Keskerakonna noortelaagrit...
