Ükskõik, mida poliitilistelt isandatelt ka ei päritaks, jätkavad vastajad vaid oma propagandistliku mantra pealepressimist, jättes ebamugavad sisulised küsimused taaskord õhku rippuma. Kas poleks ükskord aeg poliitmeedial edasi areneda ja poliitute keerutamine nende endi vastu pöörata? Võib-olla aitaks mõni uus saateformaaat?

Ma olen juba aastaid unistanud sellest, et meedia suudaks anda Eesti elanikele vähegi tõese pildi poliitmaastiku tegelikust tasemest. Suhtekorraldajana tean, et tuletikuga tuleb taga otsida neid tipp-poliitikasse pürgijaid, kel olemas oma realistlik nägemus ja agenda. Kui unistuste nimekirja lisada veel oskus oma mõtteid veenvalt teistele maha müüa, jääb pink väga lühikeseks. Tulemust näeb igaüks ise. Pole siis ime, et lihtrahvale jääb mulje, et hea palga ja kõrge staatuse manu jõudmiseks paistab piisavat vaid katteta lubaduste sõnastamisest ja õigetele inimestele pugemisest.

Et mitte jääda üldsõnaliseks nagu valdav osa poliitsõnaseadjatest, teen meie telakanalitele ettepaneku uudse formaadisaate kujundamisest. Nimetagem seda „Poliitiliseks valimisstuudioks tantsud tähetedega stiilis“.

Saatesarja eesmärk oleks eetrise paisata seitse nädalat kestev sari, kus riigikogusse kandideerivad poliitikud võiks astuda üles lubaduste esitamise võistluses, kus nende platvormi ja lubadusi testiks nn vannutatud kohtunikud. Nii nagu tantusaatele omane, oleks ka siin kohtunikekogus oma ala parimad, kes hindaks iga sõnavõtu, väitluse ja küsimustevooru puhul erinevaid aspekte. Ei, see poleks naljasaade, lihtsalt formaat on meelelahutsulikum. Psühholoog-kohtunik võiks hinnata kehakeele järgi inimese avatust, suhtumist, teema valdamist ja esineja sisemist veenvust. Miks mitte ka võimalikku valetamist? Keelespetsialist-kohtunik hindaks kõne- ja keeleoskust, sõnade ja mõtete seostamise oskust. Juuraekspert-kohtunik võiks hinnata lubaduste-ideede haakuvust kehtiva seadusruumi põhimõtetega. Loogikaeskpert-kohtuniku ülesandeks oleks leida kõnedes ja vastustes üles vasturääkivused, samuti hinnata mõtete loogilisust ja küsimustele vastamise täpsust. Teemaekspert-kohtunik, peaks suutma hinnata teematundmist ja ettepanekute realistlikkust.

Iga saade oleks eri teemal, olgu selleks siis majandus, haridus, sotsiaalabi, vms. Saates võiks erakonnad astuda üles nii omaenda ettevalmistatud ettekannetega kui ka saate poolt ettevalmistatud ülesannete täitmisega. Esimeses viies saates valiks erakond ise, kelle võistlustulle saadab, viimasesse saatesse jäänuid esindaks mõistagi peaministri kandidaadid.

Saade ise võiks toimuda spetsiaalselt kujundatud stuudios, mis meenutaks kohtusaali. Kohtunikud oleks riietatud talaaridesse ja esitleja astuks kohtupulti. Kui on tegu väitlusega, siis korraga on kahes puldis kaks erakonda. Igal erakonnal oleks õigus tuua saatesse kaasa kolm inimest, kes moodustavad tiimi. Kuid vaid üks saab kõigi nimel kõneleda.

Iga saade võiks jaguneda kolme blokki. Deklameerimisringis saaks iga erakonna esindaja varem etteantud ja ettevalmistatud aktuaalsel probleem-teemal esitada kolme minuti jooksul oma lubaduse. Saatejuht saaks esitada kaks spontaanset küsimust antud teema täpsustuseks, millele on igal esinejal aega vastata veel max 1 min. Kui aeg saab täis, lööb kell ja mikrofon lülitatakse välja. No more bullshit!
Sponataanne kiirlahenduse leidmise blokis pakuks saatejuht välja spontaansed elulised ülesanded või probleemid, mis kohapeal tuleb lahendada kirjalikult ja seejärel ette kanda suuliselt samuti 3 minuti jooksul. Taas oleks saatejuhil võimalus täpsustavateks küsimusteks ja vaatajatel aega kuni 1 min.
Poksiringis peaks iga erakond valima ühe konkureeriva erakonna kritiseerimise, kelle seisukohad antud teemavaldkonnas talle enim vastuvõetamatud on. Selleks on süüdistajal aega 2 minutit ja süüdistataval kaitsekõneks samuti 2 minutit.

Iga vooru lõpus edastaks kohtunikud oma tähelepanekud ja annaks esinejatele (erakondadele) hindeid 1-10 palli skaalal, kusjuures pinge hoidmiseks tuleks maksimumhinnete andmisest esimeste saadete puhul hoiduda. Samuti saaksid hindeid anda televaatajad, kes helistades konkreetse erakonna numbrile, saavad valida kõige vähem meeldinud erakonna.

Kohtunike hääled moodustaks koguhindest 80% ja televaatajate omad 20%. Nende tulemusena tekiks iga saatega potentsiaalne luuser, kes saab karistuseks järgmises saate esimeses kahes blokis 1min vähem aega oma teema tutvustamiseks. Samas saaks parima punktisumma saanud erakond juurde 1min esimeses kahes blokis.

Kui sama erakond jääb viimaseks kahes järjestikuss saates, langeb selle erakonna eetriaeg veel 30 sekundi võrra esimeses kahes voorus. Kui aga saates on jäädud viimaseks kolmel korral, tuleb saatest lahkuda.

Pärast neljandat saadet tehtaks vahekohus, kus kohtunikud hääletavad viimase nelja hulka kukkunud erakonna seast esile ühe, kellel tundub olema enim tahet ja entusiasmi, kuid kel jääb puudu veel poliitilisest küpsusest ja sõnaseadmisoskusest. Neile antakse juurde 10 avansipunkti.

Alates neljandast saatest langeksid igas saates välja ka madalaima punktisummaga erakonnad.Viienda saate järel jääks mängu 4 erakonda, pärast kuuendat saadet aga 3 erakonda, kelle esindajad kohtuvad ka finaalsaates.

Finaalsaateliste vahel tühistataks kõik eelenevad punktid ja võitlus algaks nullist. Finaalsaatest väljub võitjana üks erakond, kes on kohtunike ja imselt ka televaatajate ühine lemmik.

Ma vabandan, et kirjutasin kokku palju detaile, kuid ma tõesti usun, et aeg oleks Eesti poliitmeediat edasi arendada, et see vastaks ka rahva huvidele. Maailmavaate järgi pole mõtet erakondi juba ammu kaardistada, sest nende ridades on väga erinevate maailmavaadete esindajad, kellest suurem hulk pole erakonna poliitilist platvormi läbigi lugenud.
Võib ju vastu vaielda, kas minu pakutud stsenaarium on realistlik või huvitav, kuid ma tahaks loota, et senised „kiida mind“ saateformaadid, mis meenutavad kangesti kinnisvaramaaklerite reklaamkuulutusi, pääseb eetrisse üha harvem.

PS: Kui keegi soovib minu stsenaariumit ellu rakendada, siis paluks autoriõiguste küsimustes pöörduda!

Raul Kalev on suhtekorraldaja ja kolumnist.