2002. aasta novembris ja detsembris viibisin Iraanis, nii Afganistani kui Iraagi piiril. Üks huvitav sõda oli algamas, kuid Saddam Hussein ei lasknud mind Iraaki sisse, sest kahtlustas, et olen Ameerika spioon. Mul oli plaan mässida endale rätik ümber pea, panna päikeseprillid ette ning hiilida kurdi nn terroristidega üle miiniväljade. Õnneks või kahjuks lasti mind viimaste poolt üle.

Ootasin kolm päeva ühes väikeses hütis, ühes väikeses piiriäärses külas Sardashti linna juures, et mulle revolver toodaks. Vahepeal käisin küll ka küla peal maad uurimas ja võimud püüdsid mu kinni ning toimetasid mingi turismi-kindrali juurde Urmias, kuid ma läksin tagasi. Ma ei mäleta enam, kas lubasin neile raha või oma passi. Mäletan, et majaperemees üritas mulle oma tütreid pähe määrida.

Lõpuks otsustasin läbi hashihi ja oopiumi-udu järjest punasemate riiete ja suuremaks muutuva kehakaaluga seltskonda uurides, et ilma revolvrita ma nendega kaasa ei lähe. Pääsesin tulema, kuid Jordaania salapolitsei nabis mind kolm nädalat hiljem Palestiina piiri äärest terroristi pähe kinni. Kui salapolitsei mind telefonikõne võimaldamata kolm ööpäeva siseministeeriumi keldris üle kuulas, kadus mul mõneks ajaks huvi globaalpoliitika vastu.

Aastatetagune reis veenis mind, et tegelikult asjad on kaugel sellest, mida avalikkusele näidatakse.

Mind üllatab fakt, et täna (11. septembril) veebilehti avades näen ikka seda sama vana jama. Kaua võib, kullaksesed, no tõesti?! Kas ikka veel leidub inimesi, kes seda jama usuvad?

Keegi müütiline Bin Laden häkkis kusagilt kirjaoskamatute koopainimeste piirkonnast Ameerika lennujuhtimise peakorterisse ning saatis Ameerika taevast kaitsevad hävitajad ookeani peale õppustele. Salapärane Bin Laden, kes – külma sõja aegne Bushi perekonna ja CIA parim sõber – elab kord Afganistaanis, kord Iraagis, kord Pakistanis, Palestiinas või siis Põhja-Koreas ning annab maailma suurimat sõjaväge omavale riigile alati hea ettekäände kutsumata külalisena teiste inimeste kodudes peremehitseda.

Kas pole natuke imelik?