Raju - kas see "ahvipuuris" üksteise veriseks peksmine on tõesti sport?
Minu „karjäär” karates jäi lühikeseks: võistlustele, kuhu ma tahtsin jõuda ja kõvasti treenisin, ma ei saanudki. Küll on meeles katsevõistlused. Sealt on mul meenutada selline fakt, et võitsin küll võistlusproovi, kuid samaaegselt sooritatud löögi ajal oli hetkeks „pilt taskus”. Reaalses elus oleks see tähendanud maakeeli öeldes peksa saamist, sest päris kakluses ei tule keegi matši katkestama ja „ülemise korruse tervist kontrollima”, nii nagu tegi seda Sulev Nõmmik filmis „Siin me oleme”, kus kontrollimist vajas Ervin Abel. Samas võitluses sooritasin ohtliku jalalöögi, mis lõppes vastasvõitleja verise huulega ja minule hoiatusega, sest ma ei kontrollinud ennast. Treeneri sõnade järgi oleks „paar senti rohkem sisse” lõppenud „puru lõualuuga”. Aga kõigele vaatamata tahtsin saada tatamile, võistlustele, see adrenaliin – mees mehe vastu võitluses – on võimas. Võimalikud tagajärjed - katki ribid, mõrad lõualuus ja „maksahaagid” – ei olnud hirmutavad. Isegi mitte see, et järgmisel päeval ajasin end voodist välja „nagu saja-aastane” – kõik kohad valutasid.
Kasutaks veel oma treeneri sõnu: „Ma ei taha kuulda midagi sellest, et keegi kuskil praktiseerib siin õpitut muul põhjusel kui hädakaitse, kas siis enese või kellegi teise eest välja astudes. Karistus on karm: spordisaali uks jääb suletuks. Taset näitab teie võime olukordi lahendada rusikaid käiku laskmata. Pealegi peate te alati arvestama sellega, et baari- ja tänavakakluses – sõltumata sellest, kui kõva mees te olete siin saalis – võite alati peksa saada. Näiteks lööb teile selja tagant ootamatult šampusepudeliga pähe kõrtsi kõige ilusam ja malbem neiu – oletegi kaotanud, siin ei ole midagi teha. Te ei ole Chuck Norris, kes šampuse õhust ära joob ja baari tühjaks peksab, enne, kui pudelikillud maha kukuvad. Sellised asjad juhtuvad ainult kinofilmis, reaalses elus on tihti ainult kiired jalad, mis ülekaaluka vastase vastu aitavad. Kui oma elu kallis on.”
Jõudsingi kergejõustiku juurde. Kiired jalad mul on, siiamaani tegelen jooksmisega ja see armastus ei kustu. Ainult mina ise tean, mis sport mulle on andnud; saan väga hästi aru „hapude nägudega tüüpidest” (olen isegi selline), kes end trenni sunnivad, et end füüsiliselt pingutades saada „adrenaliini- ja/või endorfiinilaks” ning olla pärast jällegi lähedastele, sõpradele ja kolleegidele parem inimene, sest olen selleks päevaks ennast malbeks sportinud.
Nooremana näitasin ma ülesse põlgust teatud „mõttetute spordialade” suhtes. Olen saanud vanemaks ja targemaks, ega pea enam ühtegi ala mõttetuks. Kui on olemas vabatahtlikud huvilised, nii tegijad, kui ka organisaatorid, siis ei ole siin midagi põlastada. Ka sportliku vabavõitluse juures.
Samas teeksin kriitikat selle vabavõitluse promomise suhtes: see „võitlus puuris” koos „kinniste lampide” ja veriste ninade aktiivse eksponeerimisega, jätab mingi B-kategooria kaklusfilmi mulje. Teate küll neid, kus mingites illegaalsetes suitsuvinestes „löömaklubides” kaks hullu teineteist „ahvipuuris” klohmivad ja rahvas karjub ning panustab.
Nagu ka poliitikas, peaks siin asjad korras olema ja – NB! - , ka näima korras. Ma ei tea, kui palju on tõepõhja all väidetel, et paljud sportlased (on ju ala nimigi sportlik vabavõitlus) on ka praktiseerivad tänavakaklejad? Veelgi hullem – tülinorijad, et „saaks kakelda”? Ala eestvedajad peavad selle eest hoolitsema, et see jutt ei vastaks tõele, vastasel juhul kaotate igasuguse respekti, loomulikult ka minu poolt.
Ja lõpetuseks kasutan veel mulle suurt mõju avaldanud treener Räni sõnu, ilmestamaks spordisaali ja tavaelu lahushoidmise vajadust: ”Kas te kujutate ette, mis teist järgi jääb, kui kõva kettaheitja oma kätteõpitud „kaarlöögiga” teid tabab? Või „saate jalaga” tõsiselt jalgpallurilt? Soovitan eemale hoida ning jätkas humoorikamalt, et võrkpallurilt võite saada välkkiirelt „peoga pähe ja otsemat teed ööbikute juurde”.
