Raivo Vetik: Eesti vajab sõltumatut presidenti
Esimene tuleneb presidendi institutsiooni kui sellise nõrkusest, mis teeb ta kergelt rünnatavaks, teised kaks aga istuva presidendi väljaütlemistest, mida võib tõlgendada kallutatutena.
Eesti on parlamentaarne riik ning reaalne võim kuulub riigikogus enamuse saanud koalitsioonile. Kuigi presidendi roll jääb taolise süsteemi puhul suures osas sümboolseks, ei eelda see tema allumist parlamendi enamusele. Paraku soodustavad Eesti poliitilise süsteemi mõned elemendid taolist allumist.
Asi on selles, et kuna presidendi valijaks on Riigikogu enamus, võib tekkida järgmine rollikonflikt: presidendile ei pruugi meeldida valitseva koalitsiooni mingi samm ja ta sisimas mõistaks selle hukka, kuid tagasivalituks saamise soov temas osutub tugevamaks. Ta jätab kriitika tegemata, minnes kompromissile oma südametunnistusega.
Eesti poliitilises süsteemis on presidendi institutsioon seega pandud ebamugavasse olukorda — sellesse on sisse programmeeritud võimalik rollikonflikt, mis teeb presidendi kergelt rünnatavaks. Taolise rollikonflikti tõttu on mis tahes presidenti kerge süüdistada erapoolikuses isegi siis, kui ta lähtub oma tegevuses mitte isiklikust kasust, vaid riigi huvidest ja ametivandest.
Järgmised kaks presidendi aastalõpuintervjuus esile kerkinud probleemi on seotud konkreetsete väljaütlemistega. Teravad etteheited seoses kirikuraha toomisega valimiskampaaniasse on igati õigustatud, kuid vastamata küsimusi on antud skandaalis ju mitte ainult seoses Savisaarega, vaid ka tema süüdistajate poolt kasutatud meetoditega juhtumi käsitlemisel. Nagu tangos, on ka selles valimiskampaaniasse kuuluvas skandaalis ikka kaks partnerit.
Seetõttu on üllatav, et president antud teemat põhjalikult lahates puudutas ainult ühte osapoolt, jättes teise kõrvale. See loob mulje erapoolikusest, sest julgeolekusüsteemi toimimise puudused on ju samuti oht riigi ja inimeste turvalisusele.
Teine ootamatu väide presidendi poolt oli ähvardus jätta Keskerakond valitsusest välja, kui Savisaart hukka ei mõisteta. Kuna demokraatlikus riigis otsustab valimiste võitja ikkagi rahvas, mitte president, siis on antud väide käsitletav otsese sekkumisega parteipoliitikasse.
Parteipoliitika on valimisperioodidel "pada sõimab katelt" -tüüpi nähtus ning president ei tohiks selles kaasa lüüa.
Kui valitsuskoalitsiooni suhtes oli president oma intervjuus kriitikavaba, siis opositsiooni suhtes ülikriitiline. Seda tüüpi väljaütlemised võimendavad presidendi kui institutsiooni loomulikku nõrkust, tekitades mulje istuva presidendi erapoolikusest.
Selles mõttes võib nõustuda Andrus Saare Eesti Päevalehes esitatud väitega, et praegune president on muutunud valitsuskoalitsiooni ripatsiks. Ta peaks mitte ainult olema erapooletu, vaid ka näima.
Samas ei saa aga nõustuda Saare väitega, et presidendi ametikoht tuleks üldse ära kaotada. Eesti poliitilise süsteemi probleem ei ole presidendi olemasolu, vaid tema liigne sõltuvus valitsuskoalitsioonist.
Presidendivalimiste reeglite kaudu on presidendi institutsioon pandud olukorda, kus tal on raske täita parteipoliitikat ületavat rolli, mis on tema põhifunktsioon.
Seega on aeg mõelda presidendi valimiste süsteemi muutmisele.
Autor on Tallinna ülikooli võrdleva poliitika professor.
