Raivo Vare: Valitsus tegi topeltvea

 (95)
Raivo Vare
Päevaleht/Pressifoto

Eile avalikustatud rahandusministeeriumi majandusprognoosist järeldub vältimatult, et saame lähiaastateks negatiivse eelarve. Rahandusminister Padar ütleb, et seda ei tohi üle tähtsustada, aga see kõlab ikkagi kurjakuulutavalt.

Ei, olen selles mõttes Ivariga ühel nõul, et kui muu ei aita, siis on ka see lahendus. Aga kas kõik muud lahendused on ikka ära proovitud, selles mul sajaprotsendilist kindlust ei ole. See, et majanduslanguse korral ei saa iga hinna eest olla eelarve ülejääki, see on päris selge. Ja majanduslangust jätkub meil veel vähemalt aastaks, kui mitte kauemaks.

Kes ikkagi on kujunenud olukorras süüdi?

Kui vaatamata kogu maailma karjumisele tehti selle aasta eelarve, mis oli ilmselgelt üle mõistuse suureks kasvatatud, siis loomulikult pääses raha voogama. Ja seda voogu lõpetada, raha tagasi koju tuua on väga raske, juba puhttehniliselt. Lepinguid ei saa katkestada, sest järgnevad trahvid.

Tekitati kõrglaine, aga selle võrra on kukkumine veelgi sügavam, sest põhi on kaugemal. Oleks pidanud olema konservatiivne ja hoiatusi tõsiselt võtma, mitte sõimama hoiatajaid ei tea kelleks.

Kas ei sõimanud neid hoiatajaid mitte eelkõige peaminister Ansip?

Noh, eks ta nii oli küll. Aga ma ütleks jälle vastu, et lõppude lõpuks otsustab ju kõiki asju koalitsiooninõukogu, vähemalt põhimõttelisi küsimusi. See, et üldse nõustusi sellise loogikaga, et pärast meid tulgu kas või veeuputus…. Seda väljendas küll peaminister, aga tegelikult oli see ühine otsus. Siin on tahmased ikka kõik.

Aeg-ajalt tundus küll, et valitsuskoalitsioon lähtus eeldusest, justkui võiks kahekohalise numbriga märgitav majanduskasv igavesti püsima jääda.

Eks natuke loodeti ka inflatsioonile. Nii kardeti kui ka loodeti. Sest kõigele muule lisaks suurendab inflatsioon riigi tulusid numbrilises väljenduses. Ehk siis tehti topeltviga: see niigi halb inflatsioon korrutati ebarealistliku majanduskasvuootusega. Selles mõttes on pilt isegi veel nukram.

Padar tunnistab, et uue majanduskasvu eeldused ei saa sündida sisenõudlusest — seetõttu tuleb keskenduda ekspordile. Missuguseid võimalusi siin näete?

Ma olengi väga murelik. Kui mujal maailmas, kaasa arvatud meie sihtturgudel — eelkõige Euroopa Liidu sihtturgudel — on toimumas langus, siis toimuvad sealgi koos langusega kokkutõmbumised. Järelikult on tagasilöögid meie ekspordile paratamatud.

Muuseas, pange tähele, äsja tuli välja statistika, mis näitas, et eksport- ja importveod on vähenenud. Tähendab: see, mis meil on veel praegu nina vee peal hoidnud ehk eksport — see saab ka löögi. Ja mitte selle pärast, et nemad seal halvasti toimetavad, vaid lihtsalt kaob nõudlus. Nii nagu meil kaob nõudlus, kaob see ka mujal koos majanduslangusega.

Ekspordisektor saab tagasilöögi ja see võimendab omakorda negatiivseid makromajanduslikke tendentse. Ja kui see peaks juhtuma, siis praegune prognoos — et järgmisel aastal tuleb veel mingi kasv — ei pruugi üldse enam teostuda. Mitte selle pärast, et meie siin valesti toimime, vaid maailma üldine olukord tingib seda.

Ammugi on selge, et kõiki valimislubadusi valitsuskoalitsioon täit ei suuda. Kui teie oleksite valitsuses (olete ju kaks korda olnud), missuguste lubaduste täitmisest loobuksite esmalt?

Mina arvutaksin läbi kõik rahalised võimalused — mida on lubatud ja palju see maksab, teeks sellest nimekirja ja võtaksin sellest välja need asjad, mis annavad kõige kiiremini kõige suuremat efekti ja annavad reaalsele majandusele kõige väiksema tagasilöögi.

Konkreetsemalt, palun.

Kõlab jõhkralt, aga tuleks üle vaadata maksupoliitika ja maksusoodustused. No midagi ei ole teha.

Aga ütlen veel kord kõva häälega: mitte ei usu, et praegu on valitsuskoalitsioonis kõik kokkuhoiu võimalused ära kasutatud. Maksukärbete jutt on minu silmis viimane lahendus, aga praeguse koalitsiooni jaoks tundub see olevat lihtsama vastupanu tee. Esimene lahendus oleks ikka trimmida eelarvet riigikulutuste poolelt edasi.

Öelge nüüd lõpuks midagi lohutavat ka. Millal hakkab asi paremaks minema?

Me oleme nii avatud majandus, et tegelik mängureeglistik pannakse paika maailmas. Maailma prognoosid ütlevad, et kriis kestab 2009. aasta teise pooleni või isegi kauem. Meie väikse majandusena hakkame kriisist välja tulema ehk natuke kiiremini kui suured riigid, aga mitte ka oluliselt varem.