Raivo V. Raam: Human touch mustanahalise õpetajaga
Elu Eestis on muutunud projektipõhiseks. Loodetavasti pole Eesti vabariik ise projektipõhine nähtus, st ühekordne, ajutine, mis peagi ennast ajaloo prügikastis avastab. Ühel maailmakooli projekti raames mullu Võsul aset leidnud üritusel tutvusin huvitava õpetajaga Ghanast. Ning kui pea samal ajal käivitusid Eestis kõlavate nimedega projektid „Noored kooli”, „Prominendid kooli” jmt, tekkis kiusatus teada saada, mis juhtub siis, kui paluda ... neeger kooli.
Eitame stereotüüpe?
Emotsionaalse puhangu hood ei taha lõppeda, kui märksõnaks saavad stereotüübid, eriti rahvuste kohta. Teaduslikumal tasemel püütakse eitada näit „keskmise eestlase” või „tüüpilise türklase” olemasolu. Rahva seas on eelarvamused ja stereotüübid aga visad kaduma. Mõelgem vaid, milline kuvand on eestlaste silmis soomlasel (poro), lätlasel, venelasel, prantslasel (konnaõgija) või itaallasel. Mis siis rääkida veel kaugetest etnostest ja rassidest.
Sõna „neeger” kasutamine põhjustab virtuaalmeedias loendamatu arvu anonüümsete „kommijate” diskussiooni. Seega on igati õigustatud tänaste koolinoorte maailmapildi avardamine, et vältida tulevikus piiratuma osa rahva ksenofoobset suhtumist kõigesse võõrapärasesse. Parim võimalus eelarvamusi ümber lükata on muidugi human touch ehk vahetu kohtumine mustanahalisega.
Põhjamaa kõledusse
Tallinna ülikooli juures magistriõpingud lõpetanud Eric Akwasi Boamah on saanud pedagoogikogemusi Ghanast nii külakooli laste kui ka täiskasvanutega. Enam kui aastaks jättis ta oma naise ja pisitütre kodumaa suuruselt teise linna Kumasisse, et rahvusvahelise projekti Erasmus Mundus raames Tallinnas IT-eriala õpingud lõpetada. Ghana on kiiresti internetistuv Aafrika riik, kus vajatakse arvutispetsialiste. Eric valis kitsamaks erialaks raamatukogude digitaliseerimise.
Nüüdisajastumise taustal on aafriklased aga varmad hoidma oma traditsioone. Ericu üks nimi on n-ö euroopalik, kristlike sugemetega ja perekond on kristliku taustaga. Samal ajal hoiab pere alles vanu nimetraditsioone ning nii saab iga laps lisanimedeks nädalapäeva, mil ta sündis, ja sündimise järjekorranumbri – näiteks Eric Teisipäev Kolmas. Kes ei usu, uurigu järele, mida tähendab ÜRO endise peasekretäri Kofi Annani nimi.
Eesti gümnasistide ette astumine oli Eric Boamah’ jaoks uudne ja põnev kogemus.
Sada last klassis
Ghana koolisüsteem on küllaltki läänelik, koosnedes samuti alg- (1.–6. klass), põhi- (7.–9.) ja keskkoolist (9.–12.), mille järel saab õpinguid alustada kõrgkoolis. Põhiharidus on tasuta, mis ei tähenda aga, et kõik lapsed alati usinasti koolis käiksid. Nagu arengumaades ikka, võib juhtuda, et vanemad leiavad, et „liigne suu laua ääres” võiks parem tööl käia või peret abistada, mitte koolipinki nühkida. Ghana koolis võib õpilaste arv ulatuda isegi sajani, 70 on täiesti tavaline. Eric ise õppis veel ajal, mil ihunuhtlus oli lubatud ning igale väikselegi eksimusele järgnes kepihoop. Nii olevat saanud korrutustabeli kiiresti selgeks. Erinevalt ihunuhtlusest on koolivorm, hommikune rivistus, hümni laulmine ja rivis klassi marssimine tänini jõus.
Paljudele meie õpilastele tundus selline süsteem enam kui karm ja lausa uskumatu, kuid Eric näitas selle kohta ka videoklippi.
Kuulajaid köitis nii info Ghana kooliharidusest, Aafrika traditsioonidest, kokakunstist kui ka muusikast. Mustanahaline külalisesineja suutis integreerida 90 minutisse geograafia, bioloogia, ajaloo, ühiskonnaõpetuse, kultuuriloo ja muusikaõpetuse. Ning seda kõike inglise keeles.
Usun, et Eric Boamah’ga kohtunud noored aitavad kujundada Eesti tulevast, avatumat ning eelarvamustevabamat põlvkonda. Ainult nii saab Eesti areneda viie kõige targema (ja miks mitte ka majanduslikult arenenuima, sest majandusareng eeldab avatust ja suhtlusoskust) riigi hulka.
Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.
