Raivo Raave: Peaideoloog Wolandi lahkumine Kremlist

Kes oli Vladislav Surkov, Vene poliitika peaideoloog, noorteliikumise „Naši“ ja „suveräänse demokraatia“ idee autor ning miks määrati ta asepeaministriks Venemaa moderniseerumise küsimustes?

Me teame, et Venemaal on palju probleeme – rahulolematus juhtimisstiiliga ja protestimiitingud. Märtsis ootavad ees presidendivalimised või hoopis värviline revolutsioon?

Paljuski on Vene probleemid sarnased meie omadega, ainult palju suuremad: inimeste eneseteostuse piiratus, rahvastiku kahanemine ja väljavool, elanikkonna kihistumine, vaesuse kasv perifeerias, tööpuudus koos kvalifitseeritud tööjõu puudusega, korruptsioon ja mitte ainult erakondadest jõustruktuurideni nagu meil, vaid üleüldine.

Meile on jäänud mulje, et Venemaad on viimased aastad valitsenud tandem Putin-Medvedjev. Mis puudutab majandust, energeetikat, sõjandust ja välispoliitikat, siis on see õige. Tõesti, Venemaa „hardware“ oli tandemi kontrolli all, kuid kogu „softi“: riigi sisepoliitikat, ideoloogiat, meediat, kultuuri ja ühiskonda kontrollis ainuisikuliselt üldiselt varju jäänud mees nimega Vladislav Surkov.

Õigupolest oli tandemgi ning Putini hea ja halva „politseiniku“ mäng Medvedjeviga – millest rahvas nüüdseks tüdinud – Surkovi loodud. Surkov kindlustas Putinile 12 võimuaastat ja lõi võimaluse teiseks tulemiseks. Selle eest sai ta nautida praktiliselt piiramatut sisepoliitilist võimu, tegutsedes loomulikult presidendi nimel.

Demiurgi lahkumine

Hiljuti potsatas mu Näoraamatu seinale lühike sõnum: „Nüüd on kõik. Surkov on läinud.“ See on terve ajastu lõpp Vene poliitikas. Vladislav Surkov oli alates 1999. aastast Vene poliitika ideoloog ja hiljem parteide „Ühtne Venemaa“ ja samas ka – ärge imestage – „Õige Venemaa“ peaideoloog, „Isamaa“ partei looja ja laialisaatja. See on midagi Suslovi taolist Brežnevi Venemaal, kuid Suslovil olid seljataguseks marksismi klassikud. Surkovil vaid kaose teooria. 

Meil võiks ju Rain Rosimannust lõpmatult korrutada iseendaga, aga päris Surkovi ikkagi ei saaks. Teda ei kutsuta mitte ainult halliks kardinaliks, vaid ka nukujuhiks, Kremli „kreativtšikuks“ ja Moskva Wolandiks Bulgakovi „Meister ja Margarita“ järgi. 

Professor Aleksander Dugin nimetab Surkovit demiurgiks, kes ainuisikuliselt kontrollis kogu Venemaa ideoloogilist, poliitilist, informatsioonilist, kultuurilist ja ühiskondlikku diskursust. Mistahes projekt, mis puudutas üht neist viiest valdkonnast läks kas Surkovi lauale või prügikasti.

Ametikõrgendus?

Surkov on kuulsa „suveräänse demokraatia“ autor ja Kremli noorteliikumiste – kaasa arvatud „Naši“ - isa. Tegelikult kogu Vene siseelu nööritõmbaja viimane tosin aastat. Ta muide väldib avalikke esinemisi. Üks vähestest on viimane dialoog Putiniga: kus mehed ehtbütsantslikult räägivad ühest, aga mõtlevad hoopis millestki muust. Huviline vene keele oskaja võib siit vaadata. Avalikkuse meelest sai Surkov ülenduse – ta määrati 27. detsembril asepeaministriks ja just Venemaa moderniseerumise küsimustes.

„On aeg sellega tegeleda ka täitevvõimu juures,“ ütles president Medvedjev saateks. Asjaosaline isegi avaldas rahulolu, kuigi kummalise viitega, et sai lõpuks suurest poliitikast välja, et uuel aastal alustada uut elu.

Tegelikult ei teata Venemaal, et riigi peaideoloog oli isa poolt tšetšeen. Ikka sellestsamast kuulsast Dudajevite dünastiast. Ja nagu „hallile kardinalile“ sobilik, on tema sünniandmedki erinevad: kord kaks aastat siia, kord sinnapoole. Huvitav on tõsiasi, et enne poliitikasse tulekut juhtis Surkov märter-miljardär Hodorovski „Menatep“ panga reklaamindust ja klienditeenindust, pärast oli Putini maaletooja praegu pagendatud Berezovski televisiooni ORT ühiskondlike suhete direktor.
Kõigele lisaks on Surkov tuntud intellektuaalina, mis on Moskva poliitladvikus üsna haruldane nähtus. Kaunis Peterburi eksmeeri tütar ja vene ajakirjanduse esindusleedi Ksenia Sobtšak ütleb küll kerge irooniaga, et kuigi Surkov pole ametniku tüüp, teab ta parimal juhul, kus asub Meireholdi teater, ent ta võib üksikasjalikult rääkida näiteks biomehaanikast ja mittelineaarsest dünaamikast.

Surkovi kaose ja korra liit

Surkov on öelnud: „Demokraatia on süsteem, mis toimib keerukuse piiril. Sellest üle minna on ohtlik, sest siis variseb süsteem kokku – ei saa suurendada entroopiat ühiskonnas. Kui me jääme keerukuse piirist allapoole, siis ühiskond stagneerub. Tasakaalu leidmine on meie ülesanne.“

Tasakaalu saavutada Surkov aga oskas. Tema käest võisid raha saada täiesti erinevad parteid, kes vaid täitsid mängureegleid. Ainus alternatiiv finantseerimiseks oli London ja Berezovski. Aga võõrast kaukast raha saanud kukutas Surkov haledalt läbi nagu „Jabloko“ ja teised.

Kõige enam meeldis talle strateegiliselt miksida poliitikuid paradoksaalsesse kooslusse: liberaalist-läänlasest tehti rahvuslane, patrioodist demokraat, oligarhi esitleti sotsialistina, aga ikka nii, et vana samasus oli lõhutud ja uut veel ei olnud. Tegelikult andis Surkov ainuisikuliselt indeksi kõigile vene avaliku elu tegelastele: tema määras kellest sai marginaal või kes tõusis pealiini poliitikasse, kes sai sõna ja kel ei lastud rääkida.

Nagu laulupidu...

Kui küsida, miks Kremli hall kardinal välja vahetati, siis enimütlevaim on vene poliitika kõiketeadja Gleb Pavlovski kommentaar: „Ta muutus ettearvamatuks“. Siin võikski kohe praktiliselt vaadata Kremli nööritõmbaja tegusid viimase suure guljanje ajal Sahharovi prospektil. Eks opositsioon haudunud seda ikka kui mihklipäeva Putinile.
Aga võta näpust: presidendi ideoloogiajuht kuulutas, et miitingule tuleb parim osa vene rahvast. Ja tuligi, sest kardinal oli netti lahti lasknud oma sisult raskesti mõistetava, aga samas usaldust äratava sõnumi. Kõik said aru, et jamaks ei lähe. Ja pered tulid lastega ja õhupallidega. Sada tuhat inimest. Nagu laulupidu. No mis kollast revolutsiooni sa sedaviisi teed. Pigem meenutas see meie 23. veebruari 1988 Tammsaare pargis. Hästidirigeeritud stiihia. Kuigi ilma Talvikuta. „Ei ole äraostmatuid,“ armastas Surkov öelda, „Asi on vaid hinnas ja ostja pädevuses...“

Vaatame aga lähemalt meetodit, mida Surkov kasutas ja nimelt tema enda sõnul „Ebatasakaalus oleva keerulise süsteemi punktilist topoloogiliselt väljasuunatud resonantset mõjutamist“. Tundub üsna abakadabra, mis?

Pärast 10. detsembri miitingut Moskvas oli selge, et asi sellega ei piirdu. Seda võis pidada selliseks punktiks, millest süsteem võib edasi areneda mistahes suunas. Võis näiteks teatud informatsioonilise mõjutamisega – isegi pigem vihjelise ja kaudsega „kuulujutu“ tasemel - vähendada järgmise väljaastumise potentsiaalset osavõtjate arvu. Kuis siis oli selge, et tuleb just hulk raskeid opositsionääre.

Surkov aga teatab poliitiliselt selgelt määratlemata “Izvestijas“, et demonstratsioonile tuleb just „parim osa ühiskonnast“. Ta annab olukorrale diagnoosi ohtralt võõrsõnu kasutades, kuid tema sõnum täidab välgukiirusel runeti avarused ja avaldab - kuigi hirmsa sõimu saatel - oma rahustavat mõju.

Surkov ütleb: „Ühiskonna tektoonilised struktuurid on hakanud liikuma, sotsiaalne kude on omandanud uue kvaliteedi. Me oleme juba tulevikus. Ja tulevik ei ole rahulik. Kuid ei maksa karta. Turbulentsus – isegi suur – ei ole katastroof, vaid stabiilsuse erivorm. Kõik läheb hästi.“ Paradoksaalselt äratab see mantra usaldust, et väljatulek on ohutu ja nii tullaksegi koos perede ja lastega. Mis tähendab, et värvilist revolutsiooni juba jälle ei saa.

Kuigi üldine taust oli ärev ja võimude suhtumine tauniv, avaldas Surkov ühes punktis tugevat mõju kiites miitingulisi ja saavutas poliitiliselt pehmes „Izvestijas“ (topoloogiliselt väljasuunatud) resonantsi protestijate meeleoluga: meil pole midagi karta. Vastaste teravus jooksis liiva.

„Stabilisatsioon sööb oma lapsed“

Need on Surkovi enda sõnad „revolutsioon sööb oma lapsed“ vaimus. Huvitav on, et president Medvedjev täitis juba ette madam Bonneri mehe prospekti guljanje lemmiku, miljardär Prohhorovi vande: „Kui ma saan presidendiks, on esimene asi: vabaneda Surkovist“. Eks ta ole. Hitler lubas Moskva vallutades kõigepealt maha lasta raadiohääl Levitani.

Ehkki kogenud poliittehnoloogil läks korda protestimiitingust „suur jalutuskäik“ teha, tunnetas Kreml, et rahvas on senisest tandemist ja selle kuvandist tüdinud. See ei toiminud enam „gladko“. Putini rahvarindes Surkovile enam osa ei antud.

Surkovi lahkumist on peetud lausa revolutsiooniks vene poliitikas. Suur muutus on see igatahes. Ideoloogilisele tühjusele rajatud süsteem, mille kõiki toimemehhanisme tundis vaid Surkov ise, ei saa enam kaua töötada. See avab palju uusi võimalusi ja mu meelest kollase revolutsiooni oht pigem kahaneb kui kasvab.

Surkovi lahkumine on ajalooline sündmus ja kuigi 12 aastat pole ajaloos teab mis pikk aeg, jääb Surkovi tehnoloogiliselt briljantne ja ideeliselt mõttetu „bütsantslik postmodernism“ politoloogia ajalukku erilise õppetunnina.